Vaikne bussipeatuse märk Muike räägib mulle iseenda eest. Vaikne on ümbritsev küla ja suure seljakotiga mees, kes vaikusest lugu peab.

Hingerütm ja sammude kaja, mida vaid tema ise kuuleb, on tema kell ja päevakalender, mis tal kunagi sassi ei lähe ja mille järgi ta elu kulgeb.

Kilomeetripostid on tema rajamärgid ja Palmse külje alt loeb ta Vihasooni neid kokku kümmekond tükki.

Iga märk räägib eesmärgist, milleni ta jõuda soovib ja selleks on Kasispea rannaküla ja Sandströmite hoovipealne.

Meretee, mis mõisaalleega algab, saatis mind palju aastaid. Tee, mis suure rahvuspargi poolitab, oli huvitav. Huvi tee ning rahvuspargi vastu ei saanud kunagi otsa.

Vahel tegin peatuse Ilumäe kabeli või Pahlenite ausamba juures ning kogusin viimaseid jutustavaid sõnu Vihasoos, Loobu jõe sillal, et suurpere köögis mitte ilma sõnadeta olla.

Hiline jõudja olen ma olnud maast-madalast ja teekäija samuti. Kaugetest aegadest rääkiv tee mereni tegi mind uueks poolsada korda.

Ühe ja sama ukse taha jõuda, on seda vist isegi vähevõitu. Ometi uitan ma ka aastakümneid hiljem oma mereäärsel teel, vahel unes ja vahel ilmsi.

See, kuidas meri läheneb, sellest räägib nüüd üks paljukäinud mees ja vaikselt kuulab ta iseennast.

Palmse-Kasispea, 1991-2006.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta