Oli selle talve kõige külmem öö. Tartus näitas minu välistermomeeter -14.8 kraadi, Jõgeval aga mõõdeti -22.3 kraadi. Need on just sellised temperatuurid, mille juures tuleb teha otsus, kas õhksoojuspump sisse jätta või välja lülitada. Samas temperatuurivahemikus puudub õhksoojuspumbal ka majanduslik efekt tavalise elektrikütte ees, sest temperatuuri alanedes efektiivsustegur langeb.

Minu Arctic varustusega Fujitsu Nocria, millega kütmisel soovitatav välistemperatuur on mitte alla -20 kraadi, pidas ennast suhteliselt rahulikult üleval. Ridaelamus aga oli öösel senisest tugevam müra, ei saanud korralikult uinudagi, hommikul pea valutas. Kahtlustan naabrimehe Mitsubishi õhksoojuspumpa, mille soovitav kasutuspiir on -15 kraadi. Helistasin ka paigaldajale ning ta pidas täiesti loomulikuks, et tugeva külma käes muutuvad osad jäigemaks ning vibratsioon ja müra suurenevad. Lisaks, kuna -15 kraadi kasutuspiiriga õhksoojuspumpade puhul majanduslikku efekti niikuinii ei ole, siis on soovitav need ka kompressoriosa säästmiseks välja lülitada.

Seega on minu soovitus kogu majale prognoosi korral, et temperatuur võib öösel -15 kanti langeda, õhksoojuspumbad välja lülitada ning panna tugevamini sisse keskküte.

Siiski pole ma kohanud ülevaateid sellest, kas külm on õhksoojuspumpasid ka ära rikkunud või töötamisiga tunduvalt lühendanud. Olen leidnud pajatuse sellest, kuidas naabrimehe undav masin magada ei lase, ning pihtimuse inimeselt, kes jäätumise vältimiseks oma ventilaatorit ja kompressorit pidevalt sooja veega üle valas ja välisosa just seetõttu üles ütles.

Kuna esimene kriitiline öö oli sel aastal ära peale mitut sooja talve, kutsun inimesi oma kogemusi jagama - kui hästi on õhksoojuspumbad madalal temperatuuril töötanud, kas on olnud probleeme ning mis temperatuuril olete neid välja lülitanud.

Lisan ka kokkuvõtte oma eelmise aasta oktoobrikuisest kirjutisest.

- - -

Lasin paigaldada õhksoojuspumba – peamiselt seetõttu, et ridaelamus kõik nii ühiselt otsustasid lootuses, et järjest suurenevaid küttekulusid on võimalik alla suruda.

Margiks sai Fujitsu Nocria AWYZ14LBC - inverteriga õhk-õhk soojuspump küttevõimsusega 6 kilovatti ja Arctic varustusega (75 vatine põhjasoojenduskaabel). Hind koos paigaldusega oli 22 000 krooni, kokkuleppehind lähtudes suuremast tellimusest.

Ma ei sukeldu seadme tööpõhimõtte detailsesse kirjeldusse – ühe lausega öeldes on rõhku ja temperatuuri varieerides ning süsteemis ringlevat ainet R-410A elektri abil pumbates võimalik saada välisõhust elamisse soojust ning seda nii efektiivselt, et soodsa välistemperatuuri korral kulub elektrit kütteks isegi üle nelja korra vähem, keskmiselt kogu kütteperioodi lõikes arvestatakse aga, et võrreldes tavalise elektriküttega kulub energiat umbes 2 – 2,5 korda vähem – juhul, kui pump on õigesti paigaldatud ning eluruumide planeering lubab enamvähem ühtlast sooja õhu jaotust.

Kompressor paikneb õues ning puhur paigaldatakse toaseinale. Aine, mis uuemates soojuspumpades ringleb, on R410-A - difluorometaani (CH2F2, tuntud ka kui R-32) ja pentafluoroetaani (C2HF5, R-125) segu. Erinevalt varem kasutatud R-22-st ei põhjusta R410-A vallapääsemine keskkonda osoonikihi hävimist, küll aga on see 1725 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2. Normaalrõhul on R410-A keemispunkt -52,7°C.

Kohe aga tuleb välja öelda, et tegemist on alternatiivküttega, mis rahuldab soojavajadused efektiivsemalt võrreldes elektriradiaatoritega ainult teatud temperatuurivahemikus. Parimaks vahemikuks on -7 - +7°C, kus kütte efektiivsustegur COP (1 kilovati elektrienergiaga saadav soojusvõimsus kilovattides) on näiteks Fujitsu Nocria puhul 4 kandis. Sageli tundub inimestele võimatuna, et selline efektiivsus saavutatakse - väljas on ju külmem ja kust seda soojust võtta? Lihtsaks vastuseks on, et ka -30 kraadine temperatuur ajab ringleva vedeliku keema ning kui me varieerime vedeliku rõhku, siis saame ta panna juba toas paiknevas osas kondenseeruma, mille käigus eraldub piisavalt soojust. Me kasutame ära seda, et väljas on pidevalt sama temperatuur, sisuliselt muudame me ka veel -30 kraadi juures välisõhku külmemaks, puhume selle eemale ja võtame aurustamiseks uut välisõhku. Kui me paigutaksime välisosa näiteks pööningule või sahvrisse, siis oleksid need varsti jääs, sest õhutemperatuur hakkab seal langema nagu külmkapis. Nii et me kasutame välisõhu suurt massi ja püsivat temperatuuri ning seeläbi tõesti saavutame mitmekordse efektiivsuse ja hoiame energiat kokku.

Meie kliimatingimustes täielikult õhksoojuspumbale panustada ei saa. Mida külmem on, seda rohkem efektiivsus langeb – seade töötab ka näiteks -30°C juures, ent kasutab sama soojushulga andmiseks võrreldes elektriradiaatoriga rohkem energiat ja kuigi Nocria välisosal on soojenduskaablid, muutuvad temperatuuri langedes seadme sulatamistsüklid järjest pikemateks.

Umbes -15°C….-20°C juures jääb õhksoojuspumpade võimsusest vajaka ning masina säästmiseks oleks mõistlik lähtuda juhendist ning -15°C juures seade välja lülitada, kasutades eluruumides täielikult elektri- või ahikütet. Eelmisel eriti soojal talvel langes temperatuur Tartus alla -15°C ainult ühel ööl.

Samas 17.-23. jaanuaril 2006 oli temperatuur Tartus kogu aeg alla -20 °C, langedes kuni -28,6°C-ni. Külmasid talvesid koos pikemate külmaperioodidega tuleb meil veel kindlasti. Nendeks perioodideks peab olema varuks mingi teine kütteallikas.

Teine oluline aspekt on sooja levik – kui radiaatorid on tavaliselt igas toas, siis ühel õhksoojuspumbal on üks puhur ja soojus levib nendesse ruumidesse, kuhu soe õhk saab vabalt liikuda. Kinniste uste taha soe õhk ei liigu ning mida rohkem takistusi ja sopistusi, seda vähem sooja õhku edasi kandub. Lisaks tuleb arvestada, et suurimal puhumisvõimsusel on õhuvoog ka 5-6 meetri pealt tunda ning puhuri poolt tekitatav kohin külgnevatesse ruumidesse kuulda. Otstarbekas on puhur paigutada näiteks elutuppa või koridori (mitte magamistuppa) ning suunata õhuvoogu teiste tubade suunas; samas võivad ruumidesse ikkagi jääda mitmekraadised erinevused ning kui see tekitab ebamugavust, saab vahet kompenseerida näiteks elektriradiaatorite abil.

Õue paigaldatud kompressorist tilgub välja vesi – kuivõrd õhutemperatuur seadme töötades langeb, siis niiskus õhus kondenseerub. Eriti suur vee-eraldus on talvel, kus sulatamistsükli käigus tekib jääsulamisvesi. Sõltuvalt paigaldusest võib vee tilkumine põhjustada ebamugavusi ja probleeme.

Suurtes korrusmajades, kus eraldi soojamõõtureid pole või keerulise torudesüsteemi tõttu neid panna ei saagi, on õhksoojuspump pigem luksusese, mis aitab saada soojust siis, kui kütet pole veel sisse lülitatud või on see juba välja lülitatud. Variant on keskküte üldse maha võtta ja loota kõige külmemal perioodil elektriradiaatoritele – aga kas elektriühendused vastu peavad? Lisaks, kui üha rohkem kortereid endid keskküttesüsteemist lahti ühendavad, siis keskküttesüsteemi haldaja aastaringsete püsikulude tõttu kasvavad teiste elanike küttekulud veelgi.

Täiendava lisaväärtusena saab õhksoojuspumpade uuemaid mudeleid kasutada suvel konditsioneerina. Kas see on meie kliimaoludes niivõrd vajalik, et uue mugavuse nimel veelgi energiatarbimist suurendada – on omaette küsimus.