Sattusin raadiost kuulama ühe meie palavalt armastatud näitleja jutustatud lugu, kuidas tal mingil reisil oli tekkinud vastupandamatu musta leiva igatsus. Tuli siis minulgi meelde oma elust sarnane juhtum. Olgugi, et ma ei ole klassikalise musta leiva austaja, söön pigem meelsamini peenleiba. Kuid olukorras, kus antakse süüa nädalate viisi ainult sepikut, hakkad paratamatult tavalist leiba tahtma.

Lugu juhtus 1985. aastal Anapas. Viibisime tütrega seal sanatooriumis. Olime kuskil kaks nädalat kodust juba eemal olnud, kui tekkis musta leiva isu. Anapas, sööklates ju pakuti ainult valget leiba, mis nägi välja nagu meie sepik.

Tõrge selle vastu oli kohutav. Kaua sa seda ikka sööd. Üks kord saab harjumatust asjast isu täis. Isegi laps keeldus juba seda söömast. Süüa aga toitu päris ilma leivata ka tundus imelik, sest kõht jäi justkui tühjaks. Midagi oli kogu aeg puudu.

Asi läks nii kaugele, et hakkasin meie musta leiba unes nägema. Olin säärasest asjast varem kuulnud, kuid ei uskunud enne, kui oma nahal ära tundsin.

Käisin iga päev ümbruskonna toidupoode kammimas, et ehk on kuskil müügil mingisugust musta leiba. Ühes poes oli kaupmeheks suure ja kongus ninaga mägilane, kes sarnanes väga näitlejale Frunzik Mkrtchyaniga filmist“Kaukaasia vang”. Ju ma olin talle meelde jäänud, sest käisin juba mitmendat päeva poodidest leiba küsimas.

Ega seegi võimatu polnud, et sattusin mõnel päeval mitu korda ühte ja samasse poodi. Võõras linn ju.

Ta puuris mind oma tumedate silmadega ja tundis huvi, et kaua ma nende linnas olen juba. Vastasin siis, et ainult kaks nädalat. Ta veel imestas, et ma nii ruttu musta leiba saada tahan. Rääkisime veel niisama ühest ja teisest asjast ning minu rõõmuks teatas kaupmees lõpuks, et kui ma jõuan veel kolm päeva kannatada, siis saan tema poest musta leiba. Tal pidi tutvusi olema ja lubas meile seda tellida.

Musta leiva igatsus

Kauplesin veel natuke, sest see mägede poeg oleks võinud mulle terve kasti leiba muretseda, kui vaid oleksin tahtnud. Mulle jätkunuks ainult ühest või isegi poolest pätsist.

Kaup sai lõpuks tehtud ning päev ja kellaaeg kokku lepitud. Mul oli veel alles Tallinnast kaasa ostetud komme ja nätse. Otsustasin neist osa ära pakkida ja mägilasele leiva eest tänuks viia.

Kindlaksmääratud ajal olin ma ilusti kohal ning sain oma leiva.

Kaupmees ei võtnud mult isegi raha, kui komme nägi. Ju meeldis siis talle minu naturaalkaubandus. Minult kommid, temalt leib.

Onuke lisas veel laia naeratuse saatel leiba üle andes: “Специально для вас из эстонской столицы, Риги.

Muigasin veel, et missugused suurepärased teadmised on sealkandis geograafiast. Meie suur leivaisu sai sedasi tookord kustutatud ja võis jälle edasi elada. Isegi mu tütar sõi mitu kääru leiba niisama paljalt ära.

Ei olnud talle vaja teed ega võid leiva peale. Võib-olla saab nüüd lõunas  paremini musta leiba kätte, ma ei tea. Aga selline oli siis minu lugu tookordsest musta leiva igatsusest. 


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!