See lugu on ajast, mil minu tütar veel pisike oli ja minagi veel hulga noorem olin. Töötasin tol ajal Balti jaama vagunipargis pöörmeseadjana.

Ühel talvel oli hästi suur lumi ja tuiskas sageli. Mäletan, et mul oli väga raske vahetus. Terve öö sai lund roogitud, et manöövritööga ühele poole saada. Hommikuks olin ikka täiega väsinud. Puhkamiseks polnud aga aega.

Laps oli maal Mamma juures ja minulgi tuli sinna minna. Siis ju telefone inimestel taskus polnud ja sellisest asjast ei osanud veel unistadagi. Kõik lihtsalt tegid seda, mida olid lubanud. Plaanide muutmine ei tulnud kõne allagi, sest teised ju ootasid. Hea meelega oleks tahtnud koju minna magama, aga tuli hoopis rongiga maale sõita.

Istusin siis vagunis ja kartsin magama jääda. Ei oleks ju tahtnud oma peatusest mööda sõita. Võitlesin ma selle unega, mis ma võitlesin. Ühel hetkel olin ma ikka magama jäänud. Aga rongis magamine on üks rist ja viletsus. Tol ajal olid veel puust istmetega diiselrongid. Küll jääb kael kangeks ja ise vajud ka kuidagi ebaloomulikku asendisse.

Korraga kuulen läbi une, et keegi norskab võimsalt nagu hobune ja suure lörinaga. Tegin silmad lahti ja vaatasin ringi. Terve vagunitäis inimesi jõllitab hoopis mind. Oh õudust, järelikult olin ma ise see, kes nii norskas! Küll oli alles häbi. Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda piinlikum mul hakkas.

Lõpuks ei pidanud ma enam vastu. Võtsin oma asjad ja kadusin teise vagunisse. Keegi ei teadnud ju, et olin otse töölt tulnud ja öö otsa lund rookinud. Kartsin inimeste arvamust. Kindlasti mõeldi, et lällasin terve öö kuskil peol ning nüüd olen omadega nii läbi ja norskan vagunis.

Muidugi olid need minu enda kartused ainult. Keegi ju midagi paha ei öelnud ja mu norskamisest oli vähemalt see kasu, et ma ei maganud oma peatust maha. Sellel asjal oli ka õpetlik iva juures. Sain tänu oma läbielamisele aru, et alati on igal asjal ka oma positiivne pool. Läheb nii halvasti, kui läheb, millekski on ta aga ikka hea.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!