Märtsipisaraid tilkus juba puuokstelt ja katuseräästaist. Tahtsin pisaraid juurde otsida ja leida ning Kõrvemaa metsased avarused pidid nad minu ellu tooma. 

 

Põiki üle ühe suure maa ma läksingi. Iga uus pisar seal rõõmustas mind. Ja endalt leidsin rõõmupisarad, kus õnnegi peidus oli.

Soodla jõe puusillast pisut edasi metsatee veerel oli metsaonnike meisterdatud. Palkidest ja kääksuva uksega. Sinna ma ööseks jääda plaanisingi.

Märtsiöö ja onniöö said mõlemad pikad ja pisaraid täis. Leitud selle kevade algus seal pimeduses pilkases oligi seal peidus ja otsijast sai leidja, mis pisarad palgeile tõi.

Öösel huikas händkakk ja haukus kährik. Kusagil olid linnad kauged ja seekord siis ilma minuta. Varahommik oli ilma puupisarateta ja juba minu omadega ja pisarateta ei ole ühtegi maad olemas.

Sellel neljapäevasel matkal saabus kolm korda märtsiöö ja ühel korral kevad. Ja muud peale pisarate ma ei leidnudki sel korral ja jäin nendegagi lõpuks rahule.

Ja kui inimene endaga rahul on, siis võivadki voolata pisarad, mis õnnest leitud on. Minu Kõrvemaine õnn oli alati üksildane.

Ja seekord siis selle kevade hakul tõid nad mind pisaraid otsima, mis õnnest sündinud ja mis mind jälle uueks tegid, sest kevad ongi alguste aeg.

Leidmata jäi ehk nii mõnigi viupesa või varase karu jälg, kuid leitud õnnest rääkisid pisarad ja seda terve onniöö.

Kõrvemaised käigud on alati märtsikarva. Sellised kevadehõngulised, kus pisaratega koos olen, sest rohkem ma harva sinna maale kedagi kaasa kutsun või võtan. 

Kõrvemaa, 1992. 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks