Üle Eesti pakub loodusharidust lastele ja täiskasvanutele üle 100 erineva suuruse ja eesmärgiga looduskeskuse. Enamasti viiakse neis läbi loodushariduslikke programme, kus tutvutakse kohaliku taimestiku ja loomastikuga, mõne koosluse või maastikutüübiga. Kõnnitakse mööda ettevalmistatud loodusrada ning otsitakse tegevusjälgi, märke ning huvitavaid objekte. Või hoopis haaratakse kahvad ja sulistatakse mõnes veekogus, püüdes leida putukaid jm vee-elukaid.
Kõike seda teeme meie Muraste looduskooliski. Mõned aastad tagasi aga panime retkejuhtidega pead kokku ning mõtlesime välja ühe veidi teistsuguse programmi.
Tänapäeval on tavaks saanud, et jõuludeks ettevalmistus algab juba peale mardipäeva ning eesmärgiks tundub olevat üha rohkem tarbida ja keskkonda saastada. Selle tralli sees läheb aga jõulude tõeline tähtsus kaduma. Seetõttu panime retkejuhtidega pead kokku ning mõtlesime välja midagi hoopis erinevat.
Valguse ootuse eesmärk on tutvustada meie oma pärimus- ja kultuurilugu läbi talviste maarahvapühade. Seal võtame aja maha, istume lõkkevalgel ja räägime traditsioonidest. Püüame samastuda 200 – 300 aastat tagasi elanud maarahvaga, mõista nende aastaringi ning tegemisi.
Juttude vahele mängime traditsioonilisi tubaseid mänge – liig või paar, soolakaalumine, kukepoks, mõistatuste mõistatamine ja vanasõnade rääkimine. Ringi liigub ka Tahma-Toomas, keda kõik jälgida püüavad ning enda juurest kiiresti eemale saadavad. Teadupärast on Tahma-Toomas seotud 21. detsembri ehk toomapäevaga, mil lõppesid ettevalmistused jõuludeks.
Sel päeval tuli majapidamine põhjalikult koristada, ning valmistada pühaderoad. Vanadest kaltsudest ja õlgedest valmistati nukk – Tahma-Toomas, kes pimeduse varjus naabri ukse taha viidi. Kes nukku ei märganud, seda ootas tuleval aastal ees laiskus, mustus, lohakus ja räpasus. Leitud nukku vemmeldati ning visati uksest välja. Külla tuleb ka jõulusokk naljaks ja hirmuks lastele. Hamba alla ja kõhutäiteks saab süüa soolaube ning juua taimeteed.
Enamasti ei teata, et looduse ja maarahvakalendri järgi on jõulud ja aastavahetus ühtsed pühad. Tänapäevalgi on nad säilitanud oma suure tähtsuse, olles seotud kahjuks pigem tarbimise kui hardusega. Maarahva jaoks tähistas aga talvine pööripäev ja jõulud üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Kuna sel ajal lõpeb vana ning algab uus päikeseaasta, on oluline pühasid tähistada puhtalt, rõõmsalt ja külluslikult.
Nii on lootust, et ta järgmine aasta seda kõike pakub. Vana aasta lõppu tähistab ajavahemik 21. – 24. detsembrini, mil “päike on pesas” – sel ajal on päevad kõige lühemad ja ööd pikimad. Kulminatsioon saabub 25. detsembril, mil päeva teekond hakkab kogu põhjapoolkeral taas kukesammude võrra pikenema ning algab uus aasta. Aasta viimast päeva tähistatakse suure pidulikkusega. Pühade tähistamiseks võetakse aeg maha ning ollakse koos lähedastega.
Meie kõnelemisi saadab tulepragin, pimedus ning loodushääled. Aegajalt loome ka ise helisid trummide ja käepäraste muusikariistadega. Julgemad saavad kaasa lüüa ka regilaulu loomisel. Ühises ringis ümber tule, kus kõik on võrdsed, saadame halvad mõtted koos lõkkesuitsuga püstkoja taevaluugist välja ning kogume head mõtted oma selja taha koja seintele.
Kui jutud räägitud, suundume laternavalgel pimedasse metsa. Väga sageli pole inimesed pimedas metsas käinud – eriti veel sügistalvisel perioodil. Sõltuvalt aastast ning kuufaasidest oleme käinud metsas paksu lume ja pakasega, nii täiskuu saatel kui ka vihma ja lörtsiga. Kuid ilmal polegi tähtsust, kui eriline tunne juba sees. Selline kogemus ei jäta ükskõikseks kedagi ning igaüks võtab endaga kaasa oma tunde, mida teistega jagada või enda sees hoida ja õigel ajal lõkkele lüüa.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
