Seal, kus ma kasvanud olen, ei ole põldmagunit looduses eriti näha. Esimest korda nägin neid lilli Saaremaal: seal olid odrapõllud kohati lausa punasekirjud. Tean küll, et need on vaid umbrohi viljapõllul, aga vaatepilt tundus mulle äärmiselt kaunis ja jäi aastateks meelde.

Kui ma juba tööl käisin, avastasin, et põldmaguneid hakkas järjest rohkem raudteede äärde siginema. 2009. aastal viibisin töö tõttu Keilas, seal kasvas jaamateede vahel neid lilli massiliselt. Kuna nad mulle nii väga meeldisid, siis hakkasin neid seal pildistamas käima. Kenad erkpunased õied rohelisel taustal silm lausa puhkas neil piltidel.

Juba lapsest saati tean, et nii nagu kõik teised moonid, eritab ka põldmagun mürgist piimmahla. See tehti meie peres kõikidele lastele väga kummalisel moel selgeks. Iga kord, kui Amblasse läksime, viidi meid ka surnuaeda. Kiriku taga on üks haud, millel on väikelapse kujuline hauakivi. Ema rääkis selle juures, et sinna on maetud laps, kes sai moonidest mürgituse ja suri. Seda korrati iga kord, kui seal käisime.

 

 

Poiss moonidega
Hauakivi Ambla kalmistul. Foto: Wikipedia/Ilme Parik
 

Nüüd, täiskasvanuna tean, et kõik magunid sisaldavad valget alkaloididerikast piimmahla, mis õnneks narkootikumide valmistamiseks ei kõlba. Nii jääb viljapõldudel kasvav põldmagun meile silmailuks alles.

 

Sattusin hiljuti lugema üht blogi, kus selgub et meile jutustatud lugu Ambla kiriku juures olevast hauakivist on müüt. Blogis väidetakse, et too laps uppus, kui läks jõest vesikuppe korjama. Olgu sellega, kuidas on, aga õpetus moonide mürgisusest jäi küll ilusti meelde.

Moonid

 


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!