Ehk on suvi suurim üllatuste aeg, nii arvas suvine poisslaps kord oma teede alguses.

Siit või sealt lendu aetud nurmkanade pere ehk oligi just see hingevärin, mida tollal taga otsisin. Kui ma seda just suviti leidsin kõige rohkem, siis oligi suvepoisike sündinud. Teda panid imestama paljudki suvised suveasjad ja nende sekka kuulusid ka nurmkanade suured salgad, sest sel linnul alati palju lapsi peres on. Siit või sealt ma neid lendu ajasin ja poisirõõm oligi korraga suverõõmu suurune.

Neid nurmkanaperesid oli igal pool, küll põllul, küll aasadel, et neil palju lapsi on, siis ei lõppe nad kunagi otsa. Nii kinnitasin ma endale juba oma elu kaheksandas suves ja see tõdemus peab paika siiamaani. Hingevärinat otsitakse elus paljudest kohtadest. Mina leidsin oma esimesed külamaastikelt, kui nurmkanadega esmatutvust tegin. 

Neeruti, 1980. 
 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!