Pikal mõisatornil on pikk iga. Juba paruni enda aegadel roniti torni tippu üles. Vahel tehti lollusi või omast arust tarkasid tegusid seal üleval samuti. 1988 aasta lehekuises kevades ilmus pea tühja ja elutusse tornitippu sini-must-valge lipp. Oli rahvuslippude taasväljatoomise aeg.

Kes ta sinna pani ja kuidas, seda tegija ei rääkinud kellegile. See kodukootud lipp lehvis seal külarahva silmarõõmuks ja aitas ümbruskonna eestlastel ärgata.

Üleval nägi lipp kõike külaelu ja teda ennast vaadati alt ülesse. Eesti lippude väljatoomise kevadel saigi ta külarahva silmarõõmuks ja oli seda augustilõpu tormini välja, mkus tuulepuhang varre katki murdis ja ülalt alla tõi.

Minu esimene tolle päeva jalutuskäik, mis mind mõisaparki viis, tegi mind lipuomanikuks ja sellest lipust sai minu tubane ärataja. Tolle aasta kevad-suvel rahvuslippu Pika Hermani tornis ei olnud veel. Mõisatornis pikka aega lehvinud lipp oli see, mis rahvast äratas.  Ta tegi seda kolm pikka kuud. Ja kuigi see lipp oma kuulsusetu lõpu leidis, oli ta just selle suure aasta kõige pikema lehvimise eaga rahvuslipp Eestis.

Lipu saladused jäävad välja rääkimata, sest neid ei õnnestunud mul teada saada ka tagantjärele mitte. Lipuloo kirjapanijana olin aga ise väike rahvaärataja ja olen seda siiamaani.

Neeruti, 1988.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!