Nõnda transformeerub mitutuhat aastat vaeva, elukeskkonda, hingekosutust, muraka- ja jõhvikamaad kasvuturbaks hollandi tulpide all. Raba vägi voolab mööda aina juurde rajatavaid kraave rabast välja ning paarikümne aasta pärast on seal kohal vaid üks tühjakslüpstud elutu pruun ristkülik. Ja saadav rahaline kasu on tegelikult üldises mastaabis naeruväärne, samuti need mõned töökohad, mida selline kaevandamine loob.

Kuidas jõudsime ikkagi sinnani, et kesklinnast paarikümne minuti tee kaugusel asuv unikaalne rabakooslus tehakse kiireks lühiajaliseks rahaks? Põhjuseid on ilmselt mitmeid. Üks olulisem on Eestis toimiv keskkonna mõju hindamise (KMH) süsteem. Kui KMH tellib arendaja ja selle täidab arendaja poolt valitud asutus, siis tulemus saabki olla vaid arendaja jaoks positiivne. Sest kujutage ette, mis juhtuks siis, kui KMH tegija annaks tulemuseks, et arendaja peab oma tegevusest loobuma - kes telliks selliselt asutuselt KMH-sid?

Nad oleksid ilma tööta. Ja nii ongi meil hetkel seis, kus näiteks Inseneribüroo Steiger on Turbaliidu koostööpartner ja seda kõike peetakse normaalseks. Kes aga soovib maardlat rajada, sellele antakse 99,9% tõenäosusega roheline tuli. Selle asemel oleks vaja süsteemi, kus tellija maksab endiselt, kuid tellimuse täitja valib riik ja kontrollib KMH tegijate tegevust - näiteks võiks neid aegajalt sertiitseerida ökoloogid ja bioloogid.

Ka keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaameti tegevus paneb ikka ja jätkuvalt kurvastama. Nende asutuste näol võiks olla tegemist kompromissitult looduskeskkonna kui ökoloogilise koosluse eest seisjatega. Paraku aga pahatihti see nii pole, vaid tegemist on kas loavabriku või keskkonna "väärindamisega" lühiajalises perspektiivis kellegi rahaliseks hüvanguks. Ilmselt on põhjus ka selles, et keskmine poliitik satub elus 2 korda rappa ja ka eelkõige selleks, et seal poseerida. Ja noh, küll jõuavad teisedki rabades käia - pole neid rabasid nii palju vaja! Paar suuremat kaitseala koos rabamaastikuga on küll ja veel. Kuigi jah, ka seda kooslust ei saa majanduse ja rahalise heaolu jaoks raisku lasta, seega näkitseme raba servadelt ka mõningad palgivirnad ja leiame sellele tegevusele mingi ilusa nimetaja - kõik ikka looduse hüvanguks!

Millal aga hakatakse aru saama, et sood ja rabamaastikud ei peagi nähtavat/selget rahalist kasu tootma? Värske õhk, hingekosutus, kaunid vaated, murakad, jõhvikad, linnud, loomad jne jne - kas kõike peab hakkama rahaks arvestama? Ühel heal päeval peab keegi teadlane tegema uurimistöö, et panna loodusvaadete jms puudumise tõttu kannatanud inimeste vaimsele tervisele hind ja arvutama välja, kui palju lisakulu see haigekassale tähendab? Või keegi peab arvutama kokku 3000 aasta jooksul toodetud jõhvikate koguse ja panema ka sellele hinnasildi?

Kahjuks jätkatakse lubade andmist turba kaevandamiseks ja põhjendatakse seda sellega, et kui antud rabas on juba turvast kaevandatud, siis on see raba pikas perspektiivis niikuinii hukule määratud. See selgitus on mu arust jabur - loodus näitab, et allesolevad rabaosad suuvad rabana või pooleldi rabana kenasti toimida ja meil puudub igasugune õigus otsustada nende eluõiguse üle. Küll aga saame selliseid osaliselt kaevandatud rabasi aidata ja suunata soode ja rabade taastamist just sellistele aladele.

Rail Balticu arutu hiigelprojekt võib saatuslikuks saada mitte ainult Rääma rabale, vaid ka Männiku rabale. Nii jäävad nii Pärnu kui Tallinna inimesed ilma järjekordsetest linna lähedastest rabadest. Aga linnakeskkonnas elav inimene mu arust vajab sellist mugavat äraolemise võimalust eriti!

Täheldasin Rae rabas seekord ka maardlaks ettevalmistamisel oleva raba tuumala kõrval olevas metsas (muraka kasvukoht) hulgaliselt rohkem metsloomade jälgi kui eelmistel aastatel. Loomad sunnitakse liikuma kitsastes rohekoridorides ja elupinda jääb neil tunduvalt vähemaks. Kurb!


Loo originaal