Neljapäeval on maahingaus ehk ristipäev, mida maarahvas peab Maaema sünnipäevaks.

Enesest lugu pidav inimene ei tee sel päeval mingeid mullatöid, ei niida rohtu, ei raiu ega murra puid ning ei tee maa peale tuld. Maaema ja vanajumal tahavad maahingausel rahu saada.

Vadja maarahva juures on säilinud päeva põline nimetus "maaentšäüzspäivä", mis tähendab maahingust ehk maapuhkust. See on maa sünnipäev, mil kogu maa ja maast kasvav on püha. Maa puhkab. Sarnane tähendus on sel päeval ka meil.
 
Maahingause pühadust on rõhutatud kõnekäänuga, et sel päeval ei kasva rohi ja lind ei tee pesa. On usutud sedagi, et maahingausel pole mõtet leiba ega taari teha, see lihtsalt ei lähe hapuks. Koos maaga puhkab kõik elav ja peaks puhkama ka inimene.
 
Maa ja taimedega seotud töid ette ei võeta. Ei tohi künda, kaevata, külvata, istutada, niita ega rohtu katkuda. Ei või ka rohtu tallata, joosta või maad lüüa. Murul ei tohi isegi magada. Mitte üksnes maa, vaid ka kõik puud on maahingausel pühad nagu hiies, seetõttu ei kõlba oksagi murda.

Keelatud on noa ja kirve ning muude terariistadega, näiteks nõela ja varrastega tehtavad tööd. Samuti tööd-tegemised, mis põhjustavad kolinat ja mürinat. Pikne, kõu, Uku, vanajumal ehk taevaisa tahab, et inimesed sel päeval puhkaksid. Tööd ja asjad, mis on tehtud maahingausel, võib pikne hiljem hävitada.
 
On tähelepanuväärne, et maahingause pidamise eest vastutas terve küla. On usutud, et kui kas või üks mees ei pea püha, rikub see kogu küla saagi.
 
Maaema on maarahva tähtsaim jumal. Eluandja ja toitjana on ta kõigi olendite, sealhulgas ka inimeste ema. Maaemast on sündinud ja tema armust elavad kõik rahvad, elmad, keeled ja usud. Isegi veekogud lättest mereni kõige oma elustikuga on Maaema hoida.
 
Kõlbeline ja väärikas inimene austab ema ja elu allikat. Seepärast tasub neljapäeval aeg maha võtta ja pidada esivanemate kombel Maaema sünnipäeva.