Mai lõpus langetas Riigikohus otsuse, milles selgitas kohaliku omavalitsuse õigust luua kohalikke kaitsealasid. Looduskaitseseaduses (LKS) sätestatud võimalust on omavalitsused kasutanud aktiivselt ka kaitsmaks väärtuslikke alasid kaevandamisohu eest. Uues lahendis selgitab Riigikohus, et selline tegevus on põhimõtteliselt lubatav, ent seejuures tuleb lähtuda õigetest kaalutlustest.

Vaidluse taustast

 Konkreetne vaidlus, mida Riigikohus lahendas, puudutas Jõelähtme vallas asuvat Jägala lubjakivimaardlat. Ruu küla, mille maadel maardla asub ning kus OÜ Väo Paas juba 15 aastat kaevandust avada soovib, on kaevandamisplaanidele pikalt vastu seisnud. Luba kaevandamiseks anti juba 2011. a , ent kuni Riigikohtuni peetud vaidluses said kohalikud võidu. Kuna Riigikohus tühistas tookord loa vaid menetluslike rikkumiste tõttu, ei kadunud kaevandamise oht kuhugi ning Keskkonnaamet hakkas luba uuesti menetlema. 2017. a veebruaris võttis Jõelähtme vald kaevandamisohu vältimiseks ala kohaliku kaitse alla, seekord vaidlustas otsuse kaevandamisettevõte.

Seejuure pole tegemist sugugi esimese kohaliku kaitsealaga, mis loodud kaevandamistegevuse ärahoidmiseks. Sarnastel alustel on loodud ka Ess-soo kaitseala Urvaste kandis ning Rakvere lähistel asuv Pahnimäe kaitseala, mõlemal juhul nõustas KÕK omavalitsusi kaitseala loomisel. Kuigi ka nende kaitsealade vastu pöördusid arendajad kohtusse, jäi õigus omavalitsustele.

Kohalik kaitseala tuleb luua lähtuvalt kohalikest huvidest

Riigikohus selgitas oma uues otsuses, et kohaliku ja riigi tasandi looduskaitsealade moodustamisel tuleb lähtuda erinevatest huvidest. Näiteks on EL-ülese Natura 2000 võrgustiku moodustamine riigi ülesandeks ja sestap ei tohiks kohalik omavalitsus luua kaitseala Natura elupaigatüüpide ja liikide kaitseks. Teisalt kohaliku tähtsusega maastiku või kohaliku kogukonna jaoks väärtusliku puhkeala kaitseks võib kohalik omavalitsus kohaliku kaitseala moodustada.

Riigikohus rõhutas ka, et üheks kohaliku kaitseala loomise aluseks võib LKS § 7 lg 1 kohaselt olla väärtuste ohustatus. Seega on kaitseala moodustamisel asjakohaseks kaalutluseks.oht, et alal asutakse kaevandama, rikkudes sellega väärtuslikku loodusmaastikku ning halvendades puhkevõimalusi.

Arvestada tuleb ka muude huvidega

Kohalike kaitsealade moodustamisel on omavalitsustel ulatuslik kaalutlusruum, mida rõhutas ka Riigikohus oma uues otsuses. Kuigi ühelt poolt on kohtuliku kontrolli võimalused sellest tulenevalt piiratud, peavad omavalitsused teisalt hoolega kaaluma kõiki erinevaid poolt- ja vastuargumente. Olukorras, kus kaitseala loomine välistab kaevandamise, tähendab see ka kaevandaja huvidega arvestamist. Riigikohus rõhutas, et mida mõjusamad on kaitseala loomise vastu rääkivad huvid, seda kaalukamad peavad olema põhjused kaitse alla võtmiseks.

Kaevandaja huvi suurus ei sõltu Riigikohtu selgitusel samas sellest, kui pikk, keeruline ja kulukas on olnud senine menetlus kaevandamisloa saamiseks. Samuti ei tähenda huvidega arvestamise ja tasakaalustamise nõue, et alati tuleks leida huvide vahel kompromiss (piltlikult lubada natuke kaevandada ja natuke kaitsta).

KÕKi seisukoht

KÕKi hinnangul on uus otsus igati tervitatav, kuna loob hädavajalikku selgust seni mitmeid vaidlusi põhjustanud küsimuses, milliste argumentide põhjal võib kohalik omavalitsus kaitsealasid luua. Riigikohtu seisukoht, et seejuures tuleb tugineda kohalikele huvidele, arvestades ka kaitseala moodustamise vastu rääkivaid huvisid, on igati mõistuspärane.

Vastuseta jäi siiski üks küsimus – nimelt kas ja kuivõrd peaks omavalitsus arvestama riigi huviga, mis antud juhul nt seisneb pealinna ja lähiümbruse lubjakiviga varustamises. Ühelt poolt väljub riigi huvi sisuline väljaselgitamine-hindamine omavalitsuste pädevusest – samas tuleks kaitseala loomisel kõigi huvidega arvestada. Kuidas peaks talitama omavalitsus näiteks juhul, kui majandusministeerium väidab kaevandamise olema hädavajaliku, on seega jätkuvalt vaidlusaluseks küsimuseks.

Kohtuotsuse tekst


Lugu pärineb Keskkonnaõiguse keskuse (KÕK) uudiskirjast.