Letipeale jõudjal oli käes juulikuu viimane päev. Peale kaheksateist aastast vaheaega tulin ma tagasi koos pisaratega, kus palju minevikku peidus. Sest nii palju aastaid tagasi sündis siia ilma praeguse maastikukaitseala esivanem-linnukaitseala.

See kolme ööpäevaga loodud looduskaitselaps sündis selleks, et siia lahte Kunda sadamat ei rajataks. Elumerelt pikki aastaid hiljem nüüd sinise mere äärde jõudnud, tulevadki pisarad silma ja lendu läinud kuldnokaparv vaatab ülevalt rannas istujat.

Letipea looja leiab kuldnokaparves esimese sügise märgi ja lisanduvad uued pisarad, sest vanad tal korraga otsa said. Neis uutes oli leidjarõõm, et kunagisest linnukaitsealast on vahepealsete aastatega hästi toimiv maastikukaitseala saanud.

Seal, kus kaitseala tõesti olemas on ja kõik looduse loomulikku rada pidi kulgeb. Võtsin oma pisarad tagasiteele kaasa ja kuldnokaparv lahe kohal kinnitas, et algab teekond suveharjast sügise poole.

Suve keskpaiga käik väikse lahe kaldale oligi see, mida suveharjast otsisin ja roostikku ööbima kogunevad kuldnokad kutsusid edasi mind minema sügise poole, seda peale tähtsat peatust ühes tähtsas paigas.

Letipea, heinakuu, 2010.


 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!