Põlevkivitööstus on miski, millest kõik eestlased on kuulnud, kuid mida vähesed oma silmaga on näinud.

Samal ajal, kui suur osa meist naudib oma isiklikke metsasid ja rabasid, elab Ida-Virumaa kui lõhkevate miinide otsas. Ometigi on põlevkivi olnud võtmeteguriks Eesti majanduslikule eduloole alates I maailmasõja lõpust. Kuidas siis suhtuda tööstusesse, mis ühest küljest elavdab meie majandust, kuid samal ajal hävitab kodusid ja inimeste tervist?

100 aastat põlevikivitööstust

Käesoleval aastal saab terve sajand Eesti esimese karjääri avamisest. Möödunud 100 aasta jooksul on põlevkivi Eesti majandusele ja keskkonnale väga tugevat mõju avaldanud. Tervelt 80% kogu maailmas kasutusel olevast põlevkivist kaevandatakse Eestis. Sealhulgas on Eesti ainus riik maailmas, kus põlevkivi on põhiliseks energia tootmise allikaks. Lisaks energia saamisele kasutatakse Eesti põlevkivi ka õli-, tsemendi- ja keemiatööstuses. Kuigi meie majandus on pikalt tööstuse peal liugu lasknud, ei saa täna enam põlevkivi varjukülge salata. Põlevkivitööstus on 100 aasta jooksul kurnanud Eesti maad, veekogusid ja põhjavett ning tööstusaladel elavaid inimesi. Tänaseks hõlmavad põlevkivikaevandused ligikaudu 8,5% Eesti pindalast. 

Ohustatud põhjavesi

Alloleva kaardi peal on selgelt näha, et Eesti põhjavesi on maapinda kurnavast tööstusest ohustatud. Tumepunasega on märgistatud alad, kus põhjavesi on juba kriitiliselt halvas seisundis. Suur enamik tumepunastest aladest on otseselt sõltuvad põlevkivikaevandustest. Põhjavett mõjutavad nii tööstusest tekkiv keemiline reostus kui segunemine teiste veekihtidega. Ida-Virumaa kaevanduste lähistel on tavapärane nähtus, et külades jäävad kaevud tühjaks ning elanikud enam põhjavett juua ei saa. Lootus on, et kaevanduste sulgemisel ka põhjavee tase taastub, kuid üldjuhul on vee kvaliteet selleks ajaks juba oluliselt langenud.

Ülevaade Eesti põhjavee seisukorrast. Ei tasu arvata, et veepuudus Eestisse kunagi ei jõua - peaaegu terve Mandri-Eesti põhjaveekogumid on juba praegu ohustatud seisus.
Ülevaade Eesti põhjavee seisukorrast. Ei tasu arvata, et veepuudus Eestisse kunagi ei jõua - peaaegu terve Mandri-Eesti põhjaveekogumid on juba praegu ohustatud seisus.

Mahajäetud kaevandused

Kui aktiivse lõhkamise perioodil on kaevandustel range kontroll peal, siis töö lõppedes käigud unustatakse. Tühje kaevandusi küll toestatakse vastavalt regulatsioonidele, kuid käikudesse tungiv suurvesi võib tugisambaid kahjustada. Nii võib paljude mahajäetud kaevanduste aladel näha, kuidas maapind on silmnähtavalt sisse varisenud. Vajumisoht võib tekkida kõikide kaevanduste kohal. Paradoksaaselt vastutab varingust tekkinud kahjustuste eest maaomanik, mitte kaevanduse rajanud ettevõte.

Kohalikud elanikud

Eesti Roheline Liikumine on läbi viinud sotsiaalse uurimuse, kus uuriti kaevanduste territooriumidel elavate inimeste käest, kuidas tööstus nende elu mõjutab. Vastused olid üllatavad - piiratud joogivesi, pidev mürareostus, sissevajunud maalapid, vibratsioonide tõttu lagunevad majad ja ahjud ning mure oma turvalisuse pärast on vaid osake Ida-Virumaa karmist reaalsusest.

Uute kaevanduste loomise perioodil peavad ümberkaudsetes külades elavad inimesed ligikaudu kaks aastat elama pidevate lõhkamiste käes, saamata öösel magada ega päeval tööd teha. Paljud pered on sunnitud kodudest lahkuma ja mujale kolima, sest kaevanduste kohal elamine hakkab nii füüsilisele kui vaimsele tervisele liiga tegema. Käigud lähevad ka kohalike majade alt läbi ja parata sinna midagi ei saa - maapind kuulub küll inimestele, kuid maapõu on riigi oma. 

Mida toob tulevik? 

Põlevkivitööstus on viimaste aastakümnetega oluliselt tagasihoidlikumaks muutunud. Tippaegadega võrreldes on kehtestatud üle 30% väiksemad kaevandamise piirmäärad. Eesti riik ja inimesed mõtlevad üha enam keskkonnakaitsele. Euroopa Liit on teinud Eestile ettekirjutusi põhjavee taastamiseks, et meie elukvaliteet järgmistel aastakümnetel langema ei peaks.

Samas on selge, et ka põlevkivi kaevandamine ise ei saa lõpmatuseni jätkuda - taastumatu maavarana on selle kogus maapõues piiratud. Selle kümnendi jooksul on taastuvenergia küsimust aina jõulisemalt tõstatatud. Ehk võiks meie tulevik olla kombinatsioon taastuvenergiast ja põlevkivist?

Eestis saab toota nii päikese- kui tuuleenergiat, kuid antud hetkel on sellest kinni haaranud vaid eraettevõtted. Miks ei võiks Eesti ka riiklikult tuuleenergiat toota? Nii saaks kindlakäeliselt vähendada põlevkivi kaevandamise ja kasutamise mahtusid ning panustada jätkusuutlikumatesse tööstustesse, sealjuures majandust kahjustamata. Või kas üleüldse peaksime riskima eestlaste joogivee ja tervisega selleks, et ise oma elektrit toota?


Lugu pärineb veebiportaalist Gorilla.