Kui märtsimees matkab, siis on tal peagi ka kevad leitud. Tolle aasta märtsilõpus oli see mul veel leidmata. Selle asemel leidsin Viitna kadakast kilomeetri jagu põhja pool eemal hoopis surnud põdrapulli kuuskede alt.

Loom oli autolt löögi saanud ja siis alla peagi andnud. Järgmise nädala käik viis mind oma jälgi mööda jälle tema juurde. Kirves oli mul seljakotis ja auto jäi teeotsa ootele. Mees kirvega, kes ma olin, sain peagi, mis tahtsin ja kolbatükk sarvedega sõitis autoga metsaservast. S

arvedega põdrapealuust sai kapipealne suveniir ja mütsihoidja, kus iga sarveharu otsas mõni märtsimehe müts. Ja märtsimees oligi see, kes metsast endale põdrapulli leidis ja kevade alguse juurde samasse kohta tagasi pöördus, mida ta elus varem polnud teinud. Märtsimees on saamahimuline, seda tõestas ta kirvega tagasi surnud pulli juurde minnes. Kevad teebki inimesed ahneks ja seda tõestas sarvede järele läinud märsimees ka iseendale.

Viitna, märts, 1991.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!