Oandu metsa vast rajatud ja avatud õpperajale ilmusid esimesed uudistajad. Nende paljude seas oli ka Soome pensionäride grupp.

Kui matkaring ümber hakkas saama, tõuseb tee ülese mäkke ja seal seisis nagu kellegi ootel kuivanud männitüügas. Kui üks Soome tädi sinna vastu end toetas, käis vali praksatus ja puutüügas katkes ning soomlasest tädi veeres mööda mäenõlva alla.

Grupp, kes naeris ja ahhetas samal ajal, läks alla tädi juurde. Mina, kui giid, jäin üksipäini nõlvale seisma. Natuke naersin ja nutsin minagi, kuid rühm kogunes peagi minu juurde tagasi ja elu läks edasi.

Lugu oli giidimaailma jaoks õpetlik ja õpetas mindki õigel ajal nutma ja naerma, ehk tegema seda, mida iga giid tegema peab siis kui midagi ootamatut juhtub kantseldatava inimrühmaga.

Nutta ja naerda kellegi või millegi üle jõuab alati. Et ma omaenda grupi üle seda teen, see pani mind ennastki tagantjärele imestama.

Oandu 1999.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!