Asko Lõhmus Tartu linna Hermani tänavast oli mu nooruse sõber. Tal oli kodus suur sulekogu ja ta ise elas selle keskel. Kord jäin talle öömajale. Mind pandi suurde tuppa kahe lina vahele ja kaks noort meest ei läinudki niipea magama.

Sulejutud, mis ta rääkis ja suled, mis ta mulle näitas, tegid hommikuks oma töö. Minustki oli saanud hommikuks väike sulemeister.

See, kes ise metsast leitud sulgi määras ja neile sulekandja nime oskas panna. Ühe ööga sündis minust sulemeister.

Ja Asko oli see, kes hiljem linnuprofessoriks sai. Sulehunniku tark öö on meil mõlemal meeles veel tänagi. Tänulik suleotsija, kes ma olen, korjab maast linnusulgi ja panen neile nimesid.

Iga leitud sule juures ärkab ellu meie ühine pikk sulehunniku öö. Miskipärast läksin talle tollal ukse taha. Ja miskipärast hakkasin sulekandjate nimesid küsima ja vastuseid saama.

Nii sünnitas hilisem ornitoloogiaprofessor sulelapse siia ilma, kes olingi mina ise. Üks professori paljudest õpilastest olla, on siiamaani hea tunne. Sulekogu keskel elas ta mitu aastat. J

Tema sulekogu keskel veedetud üks ühine öö oli just see uus, mida tollal taga otsisin ja üles leidsin.

Tartu, talv 1991-1992.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!