Looduskaitse ja keskkonnasäästlik eluviis on järjest enam meediapildis, aga ka jõudnud üha enam õigusaktidesse. Räägitakse palju sellest, et inimeste teadlikkust on vaja tõsta ja käitumist muuta. Isegi Eesti elanikkonna keskkonnateadlikkuse uuring näitab, et end keskkonnateadlikuks peab meil enamik inimesi, viimati 2024. aastal 83% elanikest (Tallinna Ülikool & Turu-uuringute AS, 2024). Tekib küsimus, miks inimesed ikka veel ei rakenda neid teadmisi oma igapäevases käitumises. Toon välja mõned keerulised väljakutsed, mis sel teel seisavad.

Segased ootused ja erinevad eeskujud

Teaduskirjandus küll kinnitab, et keskkonnasäästliku eluviisi ning haridustaseme vahel on tugev seos – kõrgema haridustasemega inimesed peavad seda olulisemaks (Urban &; Kaiser, 2022; Holmes et al., 2021) ja keskkonnahoidu väärtustavad inimesed on valmis nn käitumuslikke kulusid rohkem kandma (Kaiser et al., 2014). Samas toovad need uuringud sageli välja, et alati ei suudeta elulises kontekstis ära tunda keskkonda kahjustavaid tegevusi ega osata hinnata enda tegevuse seost ja mõju keskkonnale. Nii võib igapäevaelus sageli märgata vastuolusid inimeste käitumises - näiteks keegi noomib maapiirkonnas elavaid inimesi pideva autokasutuse pärast, kuid noomijale endale on sagedased lennureisid
tavapärane. Muudame endale lihtsas valdkonnas käitumise keskkonnasäästlikumaks ning arvame, et sellest piisab.

Keskkonnasäästlike valikute ja tarbimisharjumuste üle arutledes tekib arusaamatus ootustes ja eesmärkides, mille poole tuleks pürgida. Näiteks avaldab keskkonnasäästlikule tarbimisele mõju enda võrdlemine teistega, eriti kui see võrdlus on avalikult nähtav (Miller &; Prentice, 2016). Lisaks ka see, millise elustiiliga inimestega tihedamalt läbi käiakse (Suri et al., 2024).

Ehk siis teades oma keskkonnasäästliku sõbra väiksemat elektri või vee kulu, tekib paljudel soov ka ise olla kokkuhoidlikum. Samas võivad eeskujudeks olla ka need, kes on igapäevaselt meie teleekraanidel. Siinkohal meenuvad hoopis mitmed avaliku elu tegelased tutvustamas oma kaasaegset kodu, luksuslikku autot ja kõike muud elustiili juurde kuuluvat. See on nii mõnegi kuulaja - vaataja jaoks unistus, kuid mitte keskkonnasäästlik eeskuju.

Samuti klassiruumis arutelu koolivaheaja tegevuste üle kipub „ägedamaks“ pidama neid, kes käivad Eestist kaugemal. Keskkonnasäästlikud valikud lähevad sageli vastuollu ühiskonnas levinud normidega, kus ideaal on olla ilus, jõukas ja lubada endale järjest rohkemat.

Harjumuse jõud

Soomes õpetajate hulgas läbiviidud uurimuses leiti, et osalejad olid keskkonnasäästlikumate valikutes eriti vastumeelsed muutma oma reisi, sõidukikasutuse ja toitumisharjumusi (Tolppanen &; Kärkkäinen, 2022). Reisimise puhul on arusaadav soov avastada maailma, õppida, puhata või külastada mujal elavaid lähedaseid, kuid üllas eesmärk ei muuda paraku reisimise negatiivseid mõjusid kliimale ja elurikkusele olematuks. Võib arvata, et seni kuni efektiivsus ja kiirus on ühiskonnas au sees ja elustiili lahutamatu osa, jääb ka vajadus kiiremaks liikumiseks, mida harjumuspäraselt pakub just auto või lennuk. Samuti on paljudel harjumuspärane ja mugav valik treppide asemel lift või ühekordses topsis kohvi
kaasahaaramine. Harjumused on väljakujunenud ja alateadlikud valikud, mis vähendavad vajadust pideva teadliku mõttetegevuse ja enesekontrolli järele ehk enese optimeerimise mehhanism (Verplanken & Orbell, 2022) ja nii teeme sageli valikud kaalumata, kas mõni muu käitumisviis võiks olla keskkonnasõbralikum. 

Varjatumad põhjused

Lisaks on meie valikud ja käitumine tugevalt seotud sügavamate evolutsiooniliste põhjustega nagu enesekaitse, haiguste vältimine, kuuluvus, staatus, paarilise leidmine, paarisuhte hoidmine ja pereliikmete eest hoolitsemine (Griskevicius et al., 2014). Kuna evolutsiooniliselt on sellised eesmärgid aidanud meil olla edukad, on need endiselt meie ajus oluliselt kohal. Nii seostub juba eelpool mainitud luksuslik auto sageli staatusega ehk parema positsiooniga näiteks otsuste mõjutamisel või bioloogiliselt parema partneri tähelepanu võitmisel.

Traditsioon istuda lähedastega toidust lookas jõululaua ümber on seotud suhete hoidmisega või ühistranspordi mitte-eelistamine sooviga hoiduda haiguste vältimiseks kontaktist võõrastega. Palju peidetud faktoreid mõjutavad meie valikuid ja seavad keskkonnasäästlikud variandid isiklikus vaates negatiivsesse valgusesse.

Seos sissetuleku ja enda panuse nägemisega

Tugev seos on ka keskkonnasäästliku eluviisi ja sissetuleku vahel – suurema sissetulekuga inimesed peavad seda olulisemaks (Tallinna Ülikool & Turu-uuringute AS, 2024; Urban & Kaiser, 2022; Holmes et al., 2021). Samas kui eestlaste keskkonnateadlikkuse uuringus toetasid 59% küsitletutest tootmise ja tarbimise vähenemist ühiskonnas, polnud ligi pooled neist nõus enda sissetulekute vähenemisega. Võib arvata, et majanduslikult paremas
olukorras olevatel inimestel on rohkem võimalusi taluda sissetulekute vähenemist. Madalama sissetulekuga inimeste hulgas aga tekib ilmajäetuse hirm. Samas leidub andmeid Eesti kohta näitlikustamaks, et suurema sissetulekuga perekondades on hoopis suurem ökoloogiline jalajälg ning sageli just linnalises keskkonnas on tarbimine suurem (Poom, 2017). See tekitab küsimuse, kas maapiirkonnas elamine, kus poed kaugemal ja ootused tagasihoidlikumad, võiks olla eeskuju hoidmaks tarbimist mõistlikumana.  

Lisaks eelnevale, mida rohkem ollakse ise mõjutatud keskkonnaprobleemidest või nähakse oma panust nende leevendamisel, seda enam ollakse valmis ka nende nimel tegutsema (Rakendusliku Antropoloogia Keskus, 2023; Salomon et al., 2017). Võrdlemisi hästi säilinud looduskeskkonnaga Eestis on ilmselt paljudel inimestel kriitilisemaid probleeme kui ökoloogilise jalajälje pärast muretsemine. Sarnane seos on riigi tasandil – ühe riigi tasemel on raske võtta suuremat vastutust, kui selle elanikud on võimelised kandma.

Paratamatult konkureerivad keskkonnaprojektid näiteks pensionite, sotsiaaltoetuste ja  riigikaitsekulutustega. Kui vaadata veelgi laiemalt, siis ka rahvusvahelises konkurentsis saavad paraku sagedamini eelise ikkagi need, kes vähem (keskkonnakaitselisi) piiranguid peavad kandma. Viimatine on näide ka sellest, et keskkonnamõjude vaatest esialgu head lahendused ei tarvitse seda alati olla - mõne tööstuse liikumine mujale, kus keskkonnanõudeid vähem, ei ole ju kokkuvõttes parem, sest suurendab saastet viies selle lihtsalt meie silme alt eemale.

Lihtsaid lahendusi ei ole

Kõiki neid tegureid arvesse võttes on indiviidi tasandil üksi keeruline oma käitumist muuta, kuigi valikud ja vastutus on ka igaühel meist, sh teiste mõjutamisel. Lahendust ei too paraku üksikud kampaaniad, meetmed ja regulatsioonid, vaid eri tasanditel ja valdkondades selle nimel läbimõeldud tegutsemine, mis arvestab eluliste takistustega ja püüab nihutada ühiskonnas kehtivaid norme. Abi võib olla ka kriisidest, mille mõjul on näiteks transpordi süsinikuheide teinud suuri languseid (EEA, 2025). COVIDi ajal leidsid paljud endale maakodu ja siinse looduse kui puhkamisvõimaluse ning praeguse kütusekriisi võimalusi kergliikluse edendamiseks on meedias juba avatud. Keskkonnapoliitika võiks senisest rohkem arvestada psühholoogiaga ja leidma eri vajadusi arvestavaid praktilisi lahendusi koostöös nendega, kes neid rakendavad. 

Kasutatud materjalid

• European Environment Agency. (2025). Greenhouse gas emissions from transport in the EU, by transport mode and scenario. European Environment Agency.
• Griskevicius, V., Redden, J. P., & Ackerman, J. M. (2014). The fundamental motives for why we buy. In D. J. Cohen (Ed.), The psychology of consumer behavior (pp. 33–57). Cambridge University Press.
• Holmes, M. R., Dodds, R., & Frochot, I. (2021). At home or abroad, does our behavior change? Examining how everyday behavior influences sustainable travel behavior and tourist clusters. Journal of Travel Research, 60(1), 102–116.
• Kaiser, F. G., Arnold, O., & Otto, S. (2014). Attitudes and defaults save lives and protect the environment jointly and compensatorily: Understanding the behavioral efficacy of nudges and other structural interventions. Behavioral Sciences, 4(3), 202–212.
• Miller, D. T., & Prentice, D. A. (2016). Changing norms to change behavior. Annual Review of Psychology, 67, 339–361.
• Poom, A. (2017). Spatial aspects of the environmental load of consumption and mobility [Doctoral dissertation, University of Tartu]. University of Tartu.
• Rakendusliku Antropoloogia Keskus. (2023). Inimkäitumisest informeeritud tööriistakasti loomine rohepöörde elluviimiseks. Riigikantselei.
• Salomon, E., Preston, J. L., & Tannenbaum, M. B. (2017). Climate change helplessness and the (de)moralization of individual energy behavior. Journal of Experimental Psychology, 23(1), 15–28.
• Suri, D., Bongers, N., & Kube, S. (2024). Is pro-environmental effort affected by information about others’ behavior? Ecological Economics, 228, 108437.
• Tallinna Ülikool, &; Turu-uuringute AS. (2024). Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring 2024: Raport lisaga. Kliimaministeerium.
• Tolppanen, S., & Kärkkäinen, S. (2022). Limits of caring: Pre-service teachers’ reasons for not taking high-impact actions to mitigate climate change. Environmental Education Research, 28(7), 986–1002.
• Urban, J., & Kaiser, F. G. (2022). Environmental attitudes in 28 European countries derived from atheoretically compiled opinions and self-reports of behavior. Frontiers in Psychology, 13.
• Verplanken, B., & Orbell, S. (2022). Attitudes, habits, and behavior change. Annual Review of Psychology, 73, 327–352.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta