Koidust laps, mehepoeg ehk metsniku poeg oli üks selle loo rääkijatest. Seda meie mõlemite elukoidikul. Tema jutud olid koidiku moodi armsad ja veel lühidad, nendest puudus täismehe elutarkus.

Oma isalt oli ta saanud suured targad silmad ja emalt suure suu, mis minustki mööda ei läinud. Ja üldse esimene omaealistelt kirja pandud tollane lugu oligi pärit Koidu suust.

Peale jahti jääb suurest põdrast alati midagi järgi. See, mida jahimeestel vaja ei ole ja mis kuhugi metsaveerele jäetakse. Metsniku masina järel, mis põdrasisikonnad kuhugi eemale viis, olid alati lennanud rongad salgana, teades, et sealt kohe sööginoosi saab.

Ja nii just talvel kui suurtel mustadel lindudel sööginappus käes. Targad linnud olid tühja kõhuga ja pisut kannatamatud. Ning saatsid saagiahnelt jahimeeste masinat, mis söögipoolist metsa alla tõi.

Neeruti, 1984.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!