Märtsiteekond, mis ilma lõputa näib, on minu enda leitud. Igakevadine ootuseid täis märtsikuu algas kord Patermäelt pihta. Igakevadised märtsilapse märtsikäigud siia - sinna teevadki kevade alguse kuud märtsilapse moodi.

Kolgaküla künka peal algas üks otsimise päev. Altja mehe Rein Tamme jutukesed Kolgaküla metsade rüpes elavast Aadu Kivirüüdist tegid mind uudishimulikuks. Nii läksingi ühte teed ja selle kulgu otsima, et ise sellest osa saada.

Seljakotis kolksusid mul plastkarbis kanamunad. Rohkemat mul söögikraami ei olnudki. Lootsin leida eest sõbraliku vanataadi ja koduperenaise.

Kui suur lagendik otsa sai, kõnetas mind edasi vaid metsatee ja seda pea kolm kilomeetrit. Mees, kes eksimist kardab, pole ma kunagi olnud. Nii ka seekord.

Kui teepervel paremat kätt üks majaõu end avas, keerasin sinna sisse ja küsisin uksele tulnud perenaiselt - kas siin elab Aadu Kivirüüt. Vastuseks oli peanoogutus ja otsitav taat pidi olema suures toas ahju valvamas.

Ja ta oligi seal, nagu Kolgaküla mertsamuinasjutus. Kui toas esmatutvus tehtud, näidati mulle ümbritseva Lahemaa ainukest Karjala kaske. See kasvas tagahoovis ja polnud eriti suur, aga ometi sai minust taas märtsimees, kes ühe eesmärgini oli jõudnud, jutustava taadini ja karjala kaseni korraga.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!