On aasta esimene tõeliselt soe ja päikeseline kevadilm. Kõrge plankaia tagant paistab natuke viltu vajunud hele maja. Selle madal uks on avatud ja seest kostab lõbus muusika.  

berliin
Foto: berliin.genklubi.ee

„Tulge! Tulge edasi!“ tervitavad arglikult ukse vahelt sisse piiluvat uudishimulikku sõbralikud sõnad. „Kõigepealt võtke kooki ja teed. Sealtpoolt. Et sisse elada!“ Tartu Genialistide klubis on tervitajaks näitlejatar Piret Simson. Kes taolisele kutsele ikka vastu suudab panna! 

Majja tuleb tüdruk, kelle kaelas ripub fotoaparaat. „Jäi kripeldama!“ ütleb ta naeratades ja haarab aknalaualt valge õhulise salli. See sall on Berliini kaup. Ja Berliin! ei ole Tartus mitte Saksamaa pealinn, vaid laupäevane taaskasutuspood. Ja kellegi vana sall on just saanud teise uueks.  

Külastaja, kellele kooki pakuti, juhatatakse nüüd läbi ruumi, mille kulunud põrandat katab suur aristokraatlik vaip. Akna ees ripuvad kardinate kõrval lillelised suvekleidid, aknalaud on täidetud värviliste ehete ning karvamütsidega. Siin-seal seisavad uhkelt sädelevad stiletod. Kevadist sula meenutavad valged kummikud. Neli riidenagi, täis mitmesuguseid riideid, teevad toale ringi peale. 

Ent mandlilaastudega mustikakooki, mille täna küpsetas berliinikas Katrin Pärn, ruumis, kus laes ripuvad rikkalikud lühtrid segamini vihmavarjudega, pole. Selle koogi, mis lõhnaga juba ukselt külastajaid püüab, leiab hoopis sama toa teisest osast. 

Koogilõhna järgi liikuv külastaja on nüüd ettevaatlik – tema teel on takistus. Kaks näiliselt eraldi tuba on tegelikult üks suur ruum. Ruumi jaotavad kaheks riidenagi ja laest rippuv must-valge kleit, mille naiselikku mustrit kaunistavad kaks luukeret. Aili Raudsepa disainitud ökomood leiab küll mitmeid ahhetavaid katsujaid ja vaatajaid, ent riidepuult selga proovimiseks ta täna ei lahku. 

Genialistide klubi teisel korrusel on Berliinil „asju täis topitud väike tuba“, nagu ütleb lokkidega Maarja Jakobson. Inimestelt annetatud riided seisavad seal sorteeritult – on suveriided, lasteriided aga ka materjaliriided, mis kandmiseks enam ei kõlba, aga luukerekleidilikuks redisainiks küll. Ja leida võib Berliinist ka staaride riideid. Taaskasutusse on oma riided toonud näiteks Eneliis Semper, Kiur Aarma ja Riina Põldroos. 

Nüüd on naised aga oma väikesest asjade toast leidnud paberist koti, millel Mango logo peal. Must ridikül leiab oma tee aknalauale. Teksade sobivust hinnatakse neid Maarja Jakobsoni peal passitades. Enim tähelepanu saab aga beež käekott. „Vaata, Maarja! Kui ilus käekott see on!“ hüüatab Piret Simson, „Vaadake prouad, kui ilusa käekoti ma just leidsin!“ pöördub ta poodlevate daamide poole, kellel ostud juba tehtud. „Lähme ruttu minema!“ naerab üks naistest vastusteks – ka taaskasutuspoes on võimalik liigtarbida. Prouade poolt jääb väikse sanga ja pannaldega käekott ostmata ning järgmist külastajat ootama. 

„Vahel tuleb jälle meelde. Näiteks seisab su ees inimene, kelle pealt vaatad, et vot! Tema jaoks just mul üleval on see õige asi!“ lisab selle juhtumi peale Katrin Pärn, justkui kinnituseks, et Berliini kliendid ei ole päris õiged, tavaliste poodide kliendid – ilusate inimeste päevaklubi, kus poodlemise kõrval ka palju suhelda ja nalja saab. 

Piret Simson valmistab nüüd ette järgmist taaskasutusbutiigi hitti ja aurutab sirgeks hõbedase öösärgi, mille kaelust kaunistab pits. „Siidist!“ tutvustab ta hinnalist öökleiti äsja sisseastunud pikale blondile neiule. Koos musta nahkmantliga kaaslasega jäetakse pooleli karvamütside imetlemine – öösärk on leidnud endale huvilised. Ja ka kaaslase! Karvamütside kohal ripub pikk hall hommikumantel, mis õrna öösärgiga suurepäraselt kokku sobib. Toa teises otsas, seal kus öösärki just varnas aurutati, on proovikabiin, kus seda proovida saab. 

„Siit saab minna, et kord tulla taas,“ laulab Liisi Koikson kõlaritest samal ajal, kui hõbedases öösärgis uhke neiu proovikabiinist väljub ja keset poodi keerutab. Kiidusõnu kostab nii berliinikatelt kui teistelt külastajatelt – seda, kas öösärk sobib, otsustab terve pood ühiselt. „Ma arvan, et selle ma võtan!“ tuleb positiivne otsus riidekandjalt. Kõik noogutavad kiitvalt, otsus on hea, nüüd võib edasi poodelda.  

Poodlejate riietejutu, naeru ja proovimiste vahel on poodi astunud vanameister Peeter Volkonski. Puust jalutuskepile toetuv Volkonski berliinikaid sõnadega ei koorma ning kasutab tervituseks nappi noogutust. Üsna pea on ka tema leidnud endale midagi sobivat. Habemega Volkonski istub diivanil, jalas mustad meestekingad. „Noooh?“ küsib berliinikas Kirsti Akkermann, mille peale vanameister noogutab, „Täiesti parajad.“. 

Volkonski on rahul – ta on just leidnud endale uued kingad ja teisel pool riidenagisid ootab teda mustikakook. Rahuolevalt võtab ta suuna koogilõhna järgi, möödub elegantsest luukerekleidist ning võtab istet koogi juures.  

Sagimine poes jätkub, lillelised kleidid ja käekotid riputatakse seintele, pronksikarva jakk proovitakse selga ja sädelevad kontsakingad püüavad pilku. Idülli katkestab hetkeks Volkonski madal ja kähisev naer, mis on piisavalt vali, et summutada mahe muusika. Poodlejaid see aga ei sega – Berliin! on pood, kus poodlemise kõrvalt võetakse aega ka sõbralikuks suhtlemiseks, naermiseks ja üllatusteks.