See oli eelmise aasta suvel, kui ma üleöö endaegi ootamatult sattusin Eestist Norrasse, omamata päris selget arusaama, kuhu ma lähen. Usaldasin vaid oma sõpra Tomi, kes mind ühepäevase etteteatamisega kaasa kutsus. Pidavat olema mingi kogunemine. Sõitsime mägede vahel üles-alla keerutava bussiga kui labürindis ja jõudsimegi sündmuspaika, Friehamni. Kogunemise nimeks oli Ting ja sedakorda koguneti ühisesse laagrisse mägedes 600m kõrgusel merepinnast.

Laagripaika jõudes võeti meid väga soojalt vastu, justkui meid olekski oodatud, kõik, keda kohtasime, tervitasid meid „Welcome home” ehk „tere tulemast koju“, embasid meid ja küsisid, kes me oleme ja kust tuleme. Hea oli jõuda võõrasse kohta maailma katusel mägedes, kogedes end teretulnuna ja vastuvõetuna lihtsalt selle pärast, et oled olemas.

Õhtul enne seitset kõlas mitmeid kordi hüüd „food circle” ja inimesed kogunesid ühes sööginõudega ühisesse suurde ringi. Siis sain võimaluse saada aimu, kui palju meid seal on. Sain kokku natuke üle saja, hiljem jäigi see arv igapäevaselt 90 ja 130 vahele, kuna pidevalt oli nii äraminejaid kui juurdetulijaid. Söömisringis seisti esmalt ühises suures ringis ja lauldi mõni traditsiooniline Tingi või Rainbow laul ning seejärel istuti ja toidu valmistanud toimkond tutvustas sööki ja asus seda igale ringisistujale jagama.

Ting laager
Foto: Michael Perlmutter (Rootsi). Pildil on 2009. a TINGi kogunemine Norras.

Ja nii kohtusid kõik kaks korda päevas ühises söömaringis, mis läks sujuvalt üle vahel kolm tundigi kestvaks jutusauaringiks, kus siis jagati oma rõõme ja muresid ning räägiti Tingiga seotud praktilistest küsimustest ja langetati otsuseid, mida ja kuidas teha.

Esimese päeva lõpul, olles osa saanud kõigest eelkirjeldatust ja veel paljudest imelistest kohtumisest igas vanuses inimestega, puhkesime me Tomiga ilma nähtava põhjuseta naerma ja tundus, et meie naerul ei tulegi lõppu.

Olgu öeldud, et nii me naersime iga päev üksi ja koos, sest see oli just viis, kuidas see sotsiaalne ja looduslik keskkond mõjus. See oli siiras rõõm olemisest, ilma et keegi oleks sinult midagi oodanud, tohtides olla just see, kes sa oled ja sisustades oma päeva just sellega, mille järele süda kutsub. Kõlab ju nii, et seda me võime iga päev niigi teha!

Aga Tingil tuleb sellele hoopis teine tähendus, see, mis sünnib siis, kui sul ei ole mitte kuhugi joosta ja sa oled väljaspool oma igapäevaseid sotsiaalseid rolle ja tegemisi. See on võimalus mõista, kui vähe sa tegelikult eluks ja rahuloluks vajad. See on olla kogukonna liige, kus sa oled vastuvõetud lihtsalt selle pärast, et sa oled hetkel siin ja et oled olemas, väga avatud ja soojade inimeste keskel, kellest igaühega võid igal hetkel vestlusesse laskuda ja end sellesse unustadagi. Või hoopiski olla lihtsalt omaette kellegagi suhtlemata.

Kes siis on need inimesed, nii noored kui vanad, kes üle kogu Põhjamaade ja kaugemaltki tulevad kokku juba 1974. aastast, üksikult või perede ja sõpradega? Need on inimesed, kes ei ole rahul sellega, kuidas ühiskonnas on elu-olu korraldatud ning otsivad ja praktiseerivad selliselt koos käies kaks korda aastas ühe kuu jooksul viise, kuidas üksteisega ja looduskeskkonnaga harmoonilises suhtes olla.

Iga päev toimub erinevaid töötubasid, mida siis erinevad osavõtjad välja pakuvad. Toimuvad erinevad jutusauaringid ehk südamejagamise ringid ja meeste ning naiste jutusauaringid, kus räägitakse teemadel ja asjust, mille jagamiseks igapäevases elus kohta ei ole. Kes tahavad, võivad osaleda erinevatel laagrielu parendavatel ehitustöödel, sest alati on neid, kes leiavad mõne viisi, kuidas midagi kõigi jaoks paremaks muuta.

Samuti võib ühineda meeleoluka köögitoimkonnaga, kes lõkke ääres muusikute pillihelide saatel põnevaid ja väga tervislikke roogasid valmistavad ning kogeda, mis tunne on jagada roogasid ühises söömaringis olijatele ja kogeda inimeste tänulikkust.

Olgu öeldud, pole Tingil nagu ka Rainbow’l osalustasu, vaid peale ühist söömist kogutakse toidu ja muude kulutuste tarvis annetusi. Alati on neid, kellel ei ole palju anda ja neid, kellel on. Ringis liigub nn „Magic hat” - maagiline müts, kuhu siis meeleoluka laulu saatel annetusi kogutakse. Annetusi on alati piisavalt kõigi oluliste kulude katmiseks ja jääb ülegi valmistamaks ette järgmist Ting kogunemist. Tingi üks kesksemaid sündmusi ja kulminatsioonipunkte on täiskuupidu.

Ting ei ole organisatsioon, Tingil ei ole juhti, juhte ega võimuhierarhiat. On inimesed, kes erinevatel hetkedel võtavad vastutuse erinevate individuaalsete ja kollektiivsete  vajaduste eest juba kasvõi selle läbi, et nad toovad need teemadena esile ja kõik olulised ja igapäevased otsused langetatakse ühises jutusauaringis, mis on ka peamine Tingi osaluspõhine juhtimispraktika. See on ka koht, kus tuuakse välja erimeelsused ja need ka lahendatakse.

Jutusauaring on individuaalse ja kogukondliku sotsiaalse tervise tagaja ja kogukonna süda ning koht, kus igaühel on võimalus olla ära kuulatud ja vastu võetud sellisena, nagu ta on.

Soovitan Tingi soojalt, kasvõi juba seetõttu, et pärast Tingil osalemist on tunne, justkui terve Skandinaavia oleks täis sinu enese pereliikmeid ja kõikjal on ees ootamas sõbrad.