Eestimaal on mitmeid suuremaid ja väiksemaid kultusobjekte, nende seas ka hulk kive. Eks selline suur ja raske asi, millest vanasti inimeste mõistus ja jõud üle ei käinud, andis nendele objektidele müstilise aura. Kuna vanasti oli eri piirkondade omavaheline suhtlus aeglane, siis sattus sama nimi erinevates piirkondades olevatele kultusobjektidele. Nii ongi Eestimaal mitu Tondikivi.

Üks selline asub Tartumaal Rõngu valla maadel. Kunagi oli seal Juka talu heinamaa, aastakümnete jooksul kasvas sinna peale korralik mets, aga nüüdseks on ka see lageraie korras maha võetud. Kivi pikkus on 7 meetrit, laius 3 meetrit ja kõrgus 2,5 meetrit. Siinkandis on see suurim omataoline rändrahn, mis geoloogide arvates jäänud siia viimasest jääajast.

Tondikivi

Vanarahvas teadis rääkida paari erinevat lugu sellest kivist. „Muiste olnud kaks Vanapaganat, üks Puka mägedel, teine ei tea missugusel Otepää mäel. Hakanud ajaviiteks teineteisega mängima, nimelt kiva kätte viskama. Teine pidanud visatud kivi ikka kinni püüdma, nagu meie päevil palli kinni püütakse. Sellest viskamisest tekkinud palju kiva. Pärast on osa neid kiva maa sisse vajunud.“ (Rõngu khk. - M. J. Eisen)

Teine sarnase sisuga lugu jutustanud sellest, kuidas üks Vanapagan loopinud kive Peipsi äärest Võrtsjärve äärde, ja teine visanud jälle tagasi. Teatakse veel rääkida, et see olevat seesama kivi, mille Sorts või Vetevaim Kikerpere soo äärest linguga heitnud, kui nad Kalevipojaga võitlesid. Selle jutu kasuks räägivad kolm lehvikukujuliselt paiknevat vagu kivi allservas, justkui oleks lingu jäljed kivi sees.

Tondikivi

Üks legend räägib veel, et kivi olevat suure piksevihmaga taevast alla sadanud, Juka talu vanaperenaine olevat seda pauku kuulnud, ja pärast pauku olevat tekkinud keset heinamaad kivi. Sagedasti löövat välk tõesti sinnakanti ja ka seda seostati vanasti kõnealuse kiviga - Pikne otsivat Vanapaganat. Lisaks kõigele muule olevat öösiti Tondikivi juures nõiatuld nähtud ja tondid olevat seal raha keetnud. Tont seda teab, kas see kõik just täpselt nii ka juhtunud on, aga sellised on vanad legendid.

Üks „tõestisündinud“ lugu seoses selle kiviga olevat juhtunud veidi hilisemal ajal. Nimelt elas sealkandi metsades Eesti kultuuriloost tuntud Kusta Toom, kodanikunimega August Toomingas (1892-1973).

Erakliku eluviisi tõttu tunti teda kohalike hulgas ka Mõtsatoominga nime all. Tal olevat olnud komme mõnikord varahommikul jalutada selle kivi juurde. Jahedamal hommikul oli ta endale suure teki ümber kerinud. Kord olevat üks seeneline või marjuline aga juhtunud nägema, kuidas selline teki sisse mässitud kuju kivi juures oli, arvanud, et see ongi Tondikivi tont ja hirmsa kisaga metsast välja kodu poole jooksnud. Igatahes sai kivi selle peale oma nimele tõsiselt kinnitust.

Kivi asub ühe vee uuristatud ürgse oru nõlvakul. Nimetatud ürgorg ühineb suurema oruga, mis suubub Võrtsjärve madalikku. Tondikivi ligiduses on kõrgem küngas, mida rahvas Liimikmäeks nimetab. See küngas on ümbruskonna kõrgeim koht.

Tondikivi

Tondikivi ääre alt voolab välja allikas ja moodustab väikese ojakese. Kivi peal- ja külgpind on osaliselt kaetud samblaga. Kivi küljel on sambla vahel koha sisse võtnud sõnajalad. Tondikivi juurde on Rõngu kooli lapsed mõnikord väikseid matku korraldanud, ja et oleks võimalik kivi otsa ronida, ehitas naabermetsa omanik sinna paar aastat tagasi mõnest lauajupist ka trepi.

Tondikivi on looduskaitse all. Sellekohane tahvlikegi seisab kivi lähedal, kuid ei kohalik omavalitsus ega muud asjasse puutuvad organid pole suutnud inimesi kohale juhatavaid silte ja viitasid üles panna. Seega leiavad kivi üles ainult need, kes täpselt teavad, kus see asub.

Tondikivi