Maja ja minu mälestuste lugu oli ka rotikrabinate lugu. Need hääled, millega nad vaikust täitsid, olid täis mitmekesist sisu, vahel kuni omavaheliste kaklemisteni välja.

Mustade ja hallide rottide häältel ma vahet ei teinud, seda senikauaks, kuni nende vahel kaklusteks läks. See müdin eeskambris, mis tahatuppa kostis, oli see, mis mustade ülemvõimu majakeses lõpetas, sest hallid võtsid võimu.

Selgeks saanud rotilugu oli jälle see, mis oli mind targemaks teinud. See tarkus tuli ise tuppa minu juurde. Kagu-Eesti nurgake, kus elavad nii hallid kui mustad rotid elavad, on ka see paik, kus nad omavahel jõudu katsuvad. Ja paraku hallid on need, kes mustad minema ajavad.

Tugevama jõud ja õigus on need, mis hallidest rottidest minugi majakeses minu naabrid tegid.  Vaid kuhugile kadunud mustad rotid tuletasid mulle meelde, et Kagu-Eesti nende üha vähenevaks elupaigaks on.

Kauksi, 1996.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!