Esimese pesakasti tuuletallajale sain ma valmis ühes sügiskuus. See sai puu otsa tiritud ja juba järgmisel kevadel olid seal elanikud sees. 

See väike pistrik ei oska ise pea üldse pesa ehitada ja kasutab vanu varesepesi või muid võimalusi kodu jaoks. Innustunud pesameister läks hoogu ja terve hulk tuuletallaja kaste said järgmisel sügisel valmis klopsitud.

Neerutimaa röövlinnuruut sai neid täis igal pool. Nii mõnigi leidis neist ka elanikud sisse selle kultuurmaastike pistriku näol. Pesameister läks hoogu ja veel kümmekond kasti said lahemaistele pistrikele üles seatud ja seda jälle sügisel.

Neerutimaine pesameisterdaja võttis ka pesakastid põhjarannikule kaasa ja rõõmus sündis sellest nii talle kui tulletallajatelegi.

Rõõmu ja õnne otsida oskasin ma maast-madalast kodulähedastelt maastikelt. Rõõmu ja õnne kaasa endaga võtta põhjarannikule oskasin hiljem samuti ja need omapärased kastid kinnitasid õnne ja rõõmu suurust, seda eriti siis kui sinna mõni tuuletallaja oma kodu sisse rajas. Suur õnn ja rõõm saatis mind nooruses nii siin kui seal.

Väike röövlind, kes sageli minu kastidesse elama tuli, tegi seda kõike suuremaks. Ma ise olin ju see, kes sügisestes kastimeisterdamistes rõõmu tundis ja õnne leidis. 

Neeruti ja Lahemaa, 1989-1992. 
 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!