Tuvipüüdja mõis oli mitmetahuline. Kehalt vana ja aastasadu näinud, hingelt vananematu ja nooruslik ehk juugendlik.

Keerdtrepp, mis ülesse tuvide juurde viis, pani ronija südame lööma. Tuvid justkui oleksid mu südamelööke kuulnud ja hakkasid üleval ennatlikult sebima.

Kiirelt viis redel mind ülesse ja kiirelt sulgesin ukseava võrguga. Ja siis algas maailma kõige metsikum tuvijaht. Käsitsi võtsin vastu aknaklaase pekslevaid linde kinni ja ennäe imet, nad lasid seda teha.

Valisin erksamate sulgedega isendid välja ja panin väiksesse seljakotti. Tuvipüüdja mõis vaatas mulle eemalt koduaknast juba vastu. Ja need minu tuvijahilkäigud said minu varajase nooruse parimateks mõisapaladeks.

Neeruti, 1985-1990.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!