Taastuvenergia bioneer ja ettevõtte Futuren tegevjuht Urmo Lehtveer kirjutas Bioneerile olukorrast naftaturul.

Naftatoodangut kontrollivad nüüd riikide valitsused

Kui möödunud sajandi lõpul kontrollisid suuremat osa maailma naftamaardlatest rahvusvahelised energiafirmad, siis tänaseks on olukord pöördunud vastupidiseks. Ligi 80 protsenti naftavarudest on kontrollitavad riikide valitsuste poolt. Kõigi suuremate naftat eksportivate riikide, väljaarvatud Saudi-Araabia, naftatoodang on tänaseks languses ja nafta sisenõudluse kasvamas. Veel hiljuti suurimate naftat eksportivate riikide hulka kuulunud Mehhiko eksport jõuab ennustuste järgi nulli paari aasta jooksul- möödunud aastal langes nende suurima naftavälja toodang üle kahekümne protsendi. Venemaa, maailma suuruselt teise naftatootja eksport on langenud juba neli kuud järjest. Ennustatake, et seoses toodangu languse ning sisenõudluse kasvuga jõuab Venemaa naftaeksport nulli 2020. aastaks. Naftat tootvaid riike Ühendavast OPECist lahkumisest on teatanud Indoneesia, kellel eksport on kokku kuivanud. Mitmed naftat importivad riigid nagu Hiina, India, Jaapan, USA üritavad agressiivselt saada kontrolli veel saada olevate energiavarude üle.

Eelkõige tähendab see seda, et kui varem reguleeris energiakandjate turgu nõudlus ja OPEC, siis nüüd hakkavad seda üha enam tegema riikide valitsused vastavalt oma poliitilistele eelistustele - nagu Venemaa või Venezuela puhul seda juba näha on. Või siis lihtsalt naftat eksporditakse nii palju, kui lubab riigi energiavarustuse julgeolekupoliitika, kindlustades naftavarud eelkõige enda tuleviku tarbeks.

Energiaküsimustes Ühe kõige optimistlikuma organisatsiooni Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) ennustused naftatoodangu pidevast kasvust vastavalt nõudlusele kuni aastani 2030, on hetkel ümbervaatamisel. IEA varasema ennustuse järgi suudetakse naftatoodang tõsta 2030 aastaks kuni 116 miljoni barrelini päevas. Kuid sügisel avaldamisele tuleva ennustuse kohta on IEA vihjanud, et nende pakutavad väljavaated muutuvad oluliselt pessimistlikumaks. Suurte naftakompaniide juhid on sel aastal oma avaldustes öelnud, et nende ennustusel ei jõua naftatootmine kunagi IEA ennustatud mahtudeni ehk siis oluliselt üle 100 miljoni barreli päevas, mis tähendab et tarbimine ületab arvatust varem tootmisvõimsused. Shelli arvates juhtub see hiljemalt 2015, mõnede teiste arvates on juba juhtunud.

Shell - kinnitage turvavööd!

Energia tootmise ja tarbimise tuleviku kohta on avaldatud mitmeid stsenaariume, kuid ehk kõige neutraalsem ja otsekohesem on energiagigandi Shelli selle talvel avaldatud stsenaarium aastani 2050. Shell globaalse firmana ei oma poliitilist kallutatust nagu paljud energiaagentuurid, kes püüavad valitsuste survel olukorda ilustada. Tegutsedes Üle 120 maailma riigis, teab Shell ilmselt hästi kujunenud olukorda. Shelli dokumendis kirjeldatu kattub Üllatavalt täpselt hetkel mitmete naftaga seotud sündmustega maailmas. Näiteks CIA äsja ilmunud raportis viidatakse tõsistele energiaprobleemidele 266 rahva puhul, kes hõlmavad ligi pool maakera elanikonnast ja mis on paljudes piirkondades viinud juba igapäevaseks saanud elektrikatkestuste ja rahva nafta hinnatõusu vastu suunatud meeleavaldusteni.

Lühidalt kokku võttes kõlab Shelli ennustus järgmiselt: maailm on jõudmas revolutsioonilise muutuse perioodi ja ei saa enam ignoreerida kolme olulist aspekti. Esiteks arenevad riigid nagu Hiina ja India jõuavad oma kõige energia-intensiivsemasse majanduse arengufaasi. Teiseks - hiljemalt aastaks 2015 ületab gaasi ja nafta nõudlus nende kättesaadavuse ehk toodangu piiri. Ja kolmandaks -  isegi kui fossiilsete kütuse osakaalu energiatarbimises õnnestub hoida samal tasemel, ohustaks see CO2 emissooni kasvu läbi oluliselt inimkonna heaolu.

Eelnevaga seoses jõuab Shell järeldusele, et maailma energiasektor on sisenemas energiaturbulentsi ajastusse ning majanduse aeglustumise perioodi ehk siis piltlikult soovitatakse kinnitada turvavööd. Turbulentsi alast väljumine toimub kusagil 2020 - 2025, kes ja kuidas sealt välja tuleb, sõltub maailma riikide ja organisatsioonide koostöövõimest.

Positiivse stsenaariumi järgi jõuavad riigid, organisatsioonid ja piirkonnad koostööd tehes ja tehnoloogiaid vahetades ning levitades lahendada energiaküsimused nii, et asi pöördub lõpuks paremuse suunas. Kõik maailma suurriigid jõuavad 2012 aastaks kokkuleppele CO2 emissooni vähendamise osas ja võtavad selleks tarvitusele ka vastavad meetmed.

Musta stsenaariumi ehk Shelli sõnastuses "kisklemise" stsenaariumi korral hakkavad riigid ja piirkonnad võistlema fossiilsete energiakandjate ja tehnoloogiate pärast ja keskendutakse tarbimise katmisele, mis toob kaasa äkilise energiahindade kasvu ja nende suure kõikumise. Energiakokkulepete nimel ollakse valmis loobuma ühisväärtustest nagu inimõigused. Taastuvenergia ning uute tehnoloogiate kasutusele võtmine takerdub. Suurenevad pinged riikide vahelistes suhetes. Kivisöe kasutus kasvab viieteist aasta jooksul kahekordseks, mistõttu ei saavutata keskkonnakaitselisi ja kliimasoojenemise pidurdamisega seotud eesmärke.

Eelnevat lugu kokku võttes võib Eesti lugejatele kinnitada, et nafta ja gaasi hinnad tulevikus vältimatult tõusevad ning parimaks "ellujäämisstrateegiaks" on investeerida aega ja raha eelkõige energia kokkuhoidu. See on kindlasti parem strateegia kui tanklasse kogunedes jumalat appi kutsuda, nagu seda USA-s mõnel pool juba tehakse. Ei tasuks ka liigselt meie riigijuhtide ettenägelikkusse uskuda - Eesti selle aasta majandusprognoosi aluseks on nafta barreli hind 100 USD, samas kui enamus aastast on see olnud oluliselt kõrgem ja võib aasta lõpuks tõusta 200 USD barrel. Gaasi hinnast ei tasu rääkidagi.