Iga viies inimene (22%) Eestis ütleb, et on märganud lähisuhtevägivalla märke sõprade, pereliikmete, naabrite või kolleegide seas, ning veel 16% on seda kahtlustanud, selgub IKEA uuest uuringust. Peaaegu iga kolmas (32%), kes ei reageerinud, ütleb, et kahetseb seda hiljem.

Nendest, kes märkasid vägivalla märke, reageeris ligi 40% mingil viisil ega kahetse seda. Samas peaaegu iga kolmas (32%), kes ei sekkunud, kahetseb hiljem vaikimist.

„Need tulemused kinnitavad, et lähisuhtevägivald on Eestis endiselt tõsine probleem, kuid samal ajal näitavad ka, et inimesed hoolivad. Nad märkavad, muretsevad ja hoiavad silmad lahti. Meie igapäevane reaalsus on keeruline. Kodu, mis peaks olema kõige turvalisem paik, on paljude jaoks jätkuvalt hirmu, valu ning mõnikord ka tõsiste ohtude allikas. Seetõttu peame paremini teadma, kuidas lähisuhtevägivalla märke märgates turvaliselt reageerida. Vägivald ei ole kunagi eraasi – see mõjutab peresid, kogukondi ja ühiskonda tervikuna. See, et nii paljud inimesed kahetsevad tegutsemata jätmist, näitab, et vaikus ei ole kunagi neutraalne. See jääb meiega,“ ütleb jaemüügijuht Inga Filipova sotsiaalse algatuse „Märka vägivalda“ uue kampaania alguses.

IKEA jätkab oma pikaajalist pühendumust lähisuhtevägivalla teadlikkuse tõstmisele. Uus „Märka vägivalda“ sotsiaalkampaania kestab kogu märtsikuu kõigis Balti riikides ning julgustab inimesi lähisuhtevägivallale viitavaid märke märgates sõna võtma – sest seinad, mis vägivalda varjavad, seda teha ei saa.

„Kui vaid seinad oskaksid rääkida, oleks neil nii palju lugusid jutustada. Ka neid, mis räägivad vaiksetest kannatustest lähisuhtevägivalla varjus. Kahjuks seinad rääkida ei saa, seega on vastutus meie, inimeste kätes. Vägivalla märkamine ja julgus reageerida võib kellegi elus teha tõelise muutuse,“ rõhutab Filipova.

 

Ebakindlus on suurim takistus

 

Uuring näitab, et peamine takistus reageerimisel ja sõna võtmisel on kahtlus. Peaaegu pooled (44%) vastanutest, kes ei reageerinud, ütlesid, et nad ei olnud kindlad, kas tegemist oli lähisuhtevägivallaga. Kolmandik (34%) märkis, et nad ei teadnud, kuidas aidata.

Olulist rolli mängib ka hirm. Ligi kolmandik (30%) kartis olukorda hullemaks teha. Seejuures mehed (36%) kartsid eskaleerumist sagedamini kui naised (26%). Lisaks uskus 28%, et kannatanu ei sooviks nende abi, ning 18% tundis muret enda turvalisuse pärast.

„Tulemused näitavad selgelt, et probleem ei ole ükskõiksuses, vaid ebakindluses,“ selgitab Filipova. „Paljud inimesed tahavad aidata, kuid neil puudub kindlus olukorra äratundmisel ja teadmised, kuidas turvaliselt reageerida. See näitab, kui oluline on haridus ja kättesaadav teave. Selgete juhiste ja praktiliste tööriistadega saame aidata inimestel end tegutsemiseks paremini ette valmistada. Isegi väikesed, teadlikud sammud võivad aidata vältida edasist kahju.“

„Ohvriabis näeme, et teadlikkus perevägivallast kasvab tasapisi: hoiakud ohvrite suhtes on muutunud toetavamaks ning üha rohkem teatakse olemasolevaid tugiteenuseid. Suur ja sageli otsustav ressurss ohvrite olukorra parandamisel on aga kõrvalseisjad. Perevägivald ei jää kunagi ainult seinte vahele. Kui miski tundub valesti, usalda oma sisetunnet ja võta sõna: vaikuses vägivald jätkub, kuid sinu märkamise ja sekkumise hetk võib olla kellegi jaoks esimene turvaline väljapääs. Ohvriabi on vaid telefonikõne või e-kirja kaugusel,“ lisas Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna juhataja Kaire Tamm.

Sarnased artiklid