Pakumeistriks sündisin ma pakk paku haaval. Need kodukakkudele mõeldud suured pesapakud olid minu koolist vabade päevade pusimised. Need valmisid mootorsae ja veel mõne vajaliku riistapuu abiga. Kui pakk oli saanud seest õõnsaks, pandi talle paksust lauast põhi alla ja katus peale nagu nokamütsi nokk.

Kakupakumeistriks sündisin kevad-kevade haaval. Käisin varakevadel nende hüüde kuulamas ja hiljem sealtkandist nende pesi otsimas.

Üks kakupaar hüüdis Jõepere küla lähedal metsas. Mitte kaugel sealt, kus meie kuulus lauluisa ehk Viruma laulik Kreutzwald kord siia ilma sündis.

Kui talvel metsatukk maharaiuti ja kaku õõnsusega pesapuu kadus, ilmus üks minu kätetöö ehk pakk sinna lähedale haava otsa kakupaari ootama.

Väike ja kasvav kakumeister ei saanud petta. Kevadel olid pakus udusulis neli kakupoega ja see oli pakumeistri esimene kakkude poolt asustatud pesapakk üldse. Rõõm oli ehk meistrist suuremgi, sest olin teinud koduta jäänud kakupaarile heateo ja ise meistrina õnnelikum kui ennem.

Heategu oli see ka iseenda kui kakumeistri ja pakumeistri jaoks. Uue kodu leidnud kakupaar tänas oma hüüdudega kahte meistrit seal ka järgmisel kevadel. Ja meister tänas ennast hea mõtte eest just sinna läbiraiutud metsanurka üks pakk puu otsa tirida.

Jõepere, lehekuu, 1989-1990.


 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!