Sandströmite köögitoas ei olnud pea kunagi vaikne. Memm Aino, kes seal valitses, aina rääkis ja rääkis. Ta tegi seda eriti just siis kui suur külaline oli kõrvaltoas. Jutukesed siit ja sealt olid need, mis alati vaikuse peletasid ja neid ma sealt otsimas käisingi. 

Memme jutujärg käis neid minu hingeradu pidi, kus ise kõndisin. Seekord siis Lahemaise vapra giidina, kes palju teab ja veel rohkem teada saada soovib.

Pere aias oli väiksemat sorti maalohk. See sai saladusest lahti räägitud memme poolt. Keskaegsed mungad, kes meregi ääres kord elasid, olevat rannale soolaauke rajanud. Seal, kus mereveest sool välja settis, et munkade roogadele mekki anda.

Nii rääkis memm ja kuulasin mina. Selle korra lugu oli mul jälle kaustikus.

Vaikne oli Sandströmite köögis vaid hilisõhtuti, seda siis kui ma kuuldud lugusid kirja panin ja kui memm ning pereliikmed olid selleks päevaks omadega lõpetanud. Vaikne olin ma lahedal maal vaid selle pere hilisõhtutel.

Ja kogutud vaikustest sündis mu huulile sõnalaul, millega ekskursantide ette astuda.

Kasispea, 1996.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks