Parksi küla Antoniste peretuppa astusin esimest korda ühel pimedal sügisõhtul. Mulle tehti ase valgete linade vahele ja hommikul lubasin kunagi teinekord tagasi tulla. Ja tulingi Lahemaa Willisega ja tagakastis vesipapikastid.

Sellised pisikesed ja eestpoolt lennuavaga. Kastid jäid mind ootama ja jõudsidki mind ära oodata.

Varajastel hommikutundidel ma võtsin mõne jälle kaenlasse ja nii ilmusid Joaveskile ja Nõmmeveskile vesipapikastid.

ad jäid mind ja vesipappe taga igatsema ega saanud kaua oodata. Üks Nõmmeveski joaalune kast asustati ja rõõmus Lahemaa linnujünger tõi Antonsite perekambrisse uut melu.

Varajastel tõusmistel on alati suurem ja teistmoodi tänu tõusjale endale. Ja tänulik emake loodus kinkis mulle mõned pesitsevad vesipapid ja seda varajaste käikude eest.

Varajased tõusmised viivad kaugele, kaugemale  kui pika unega inimhinged. Mis mind vara tagakambris tõusma pani, oligi ehk üks musta sulekuuega ja valge kaelusega lind, kes mulle lapsepõlves juba silma oli teinud.

Ja Lahemaa lapsepõlv oligi ka tänu sellele olemas, et vesipapikastid sinna viisin. Pikk lapsepõlv ei ole igaühele antud. Mulle kinkis ta jandamine vesipappidega ja ju siis ise seda tahtsin.

Kui hiljem ekskursioonigruppide Nõmmeveskile viisin, sai vesipapikast seal üle vahuvee päevanaelaks ja varajaste tõusmiste tänu jagus kaheksaks aastaks kui inimrühmadele omi varaseid hommikuid tutvustasin.

Nõmmeveski-Joaveski, 1991-2003


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!