Aastaringne toiduküllus, sobilikud pesapaigad ja väiksem kisklus on põhjused, mis soosivad linnas elavate lindude hõlpsamat kohanemist ning aeglast elutempot (loe siit). Linnalinnud söövad sageli inimeste poolt jäetavat nii toidumajast, tänavalt ja prügikastist kui ka friikartuleid välikohviku külastaja taldrikult. Sellises nn tänavatoidus on ohtralt energiat, kuid sellest saadav vitamiinide ja mikrotoitainete hulk ei kata linnu vajadust. Kuna linnaloomal on reeglina looduses elavast liigikaaslasest vähem järglasi, on levinud arvamus, et põhjuseks on just linnatoidu kehv kvaliteet, mis võib kahjustada tervist (suurendada nakatumisriski) või muuta käitumist. Kuid kas linnud ka tegelikult linnas toidu tõttu kiduvad?

Esmane eksperimentaalne tõend, et viletsa toidu hüpotees paika peab, saadi Ungaris Veszpremi linna parkides, kalmistutel, ülikoolilinnakus ning linnalähedases metsas pesitsevaid rasvatihaseid (Parus major) uurides. Poegade toitmise ajal kinnitati pesakastile söötur jahuussidega, mille hulk kattis pesakonna päevasest energiavajadusest 40–50%; seejärel filmiti poegade toitmist ja usside söömist ning võrreldi linnas ja metsas sirgunud rasvatihase poegi. Toidu leidmisega vanalindudel muresid ei olnud – sõltumata asukohast ja lisatoidu olemasolust või puudumisest toideti kõikjal poegi sama sageli. Ootuspäraselt moodustasid aga ussid lisatoitu saanud rasvatihaste toidust märkimisväärse osa – linnas 81,1%, metsas 75,3%.

Poegade põhjal võib väita, et linnas elavate rasvatihaste viletsam pesitsus oli põhjustatud eelkõige sobiliku toidu puudusest, sest metsas looduslikku toitu söönud pojad olid linnatoidul olnud poegadest oluliselt suuremad ja edukamad (ellujäämus vastavalt 95% vs 58%); linnas usse lisaks saanud pojad (eellujäämus 88%) ja metsas loodusest leituga toidetud pojad ei erinenud oluliselt teineteisest kasvus ega edukuselt.

Metsas on putuktoidulisel linnul sobivat toitu piisavalt ning see ei piira sigimist, kuna metsas ei erinenud oluliselt usse saanute (ellujäämus 100%) ja looduslikul toidul olnud poegade kasv ja ellujäämus. Kuid linnas siiski kvaliteetset toitu napib, sest usse lisaks saanute pojad olid oluliselt suuremad ja edukamad tavapärasel linnatoidul olnud poegadest.

Seega pingutab linna rasvatihane poegade kasvatamisel sama palju, kui metsas elav liigikaaslane, kuid kvaliteetset toitu on linnas siiski vähem. Põhjus võib olla linna saastatuses, kuid ka kesises taimestikus, mistõttu on linnas linnule toiduks sobivaid putukaid vähe. Arvutuste kohaselt peaks linna ja metsa rasvatihase pesitsustulemuse võrdsustumiseks Veszpremis putukate arvukus kasvama 2,5 korda (metsas on röövikute asustustihedus kaheksa korda suurem kui linnas). Siinkohal saab appi tulla inimene, kes väärtustab näiteks puudega parke ja alleesid ning pöörab tähelepanu kõrghaljastuse olulisusele – just puud on pesitsusperioodil putuktoiduliste lindude jahimaa.

Seress G, Sándor K, Evans KL, Liker A (2020). Food availability limits avian reproduction in the city: An experimental study on great tits Parus major. Journal of Animal Ecology 00: 1– 11. https://doi.org/10.1111/1365-2656.13211


Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.