Möödunud nädalal Kõinastu laiu rannaniitusid ja liigirikast loodust imetlema pääsemiseks pidime närvikõdi trotsides laveerima lainete ja Kõinastu leel olevate lehmade vahel või siis loksuma traktorikastis. Seetõttu rõõmustab pisut mugavamat liikumisviisi eelistavaid loodusnautlejaid kindlasti teadmine, et meie järgmisesse sihtkohta – Abruka saarele – saab Kuressaare külje all asuvast Roomassaare sadamast mugavalt Abruka postipaadiga.
- Elurikkus ja looduskaitse
- Tekst ja fotod: Kadri Aller aka Saarehull
- 15. jaanuar 2018
- Foto: Abruka lääneranna vaade linnuvaatlustornist. Keskplaanile jääb Vesiaia sadamakoht ning taamal terendab Vahase saar.
Saaremaa lõunarannikul Liivi lahes asuva Abruka pindala on tervelt 8,8 km2, mis teeb temast seni suurima Saarehullu päevaraamatus tutvustatud saare. Selle maalapi nime päritolu võib seletada mitmeti. Näiteks oli tänapäeval Saaremaaga kokku kasvanud Roomassaare kunagi eraldiseisev ja pillirooga kaetud saar ehk roo maa saar. Abruka aga asus Roomassaarest ehk “roost eemal”, mis alamsaksa keeles kõlaks ab roh(r). Eesti Kohanimeraamat seevastu seostab saare nime ka sõnaga abrikas ‘madal, vesine koht (heinamaal), soos’. Milleks Abrukale minna ja mida põnevat on seal teha? Esiteks on õigel ajal Abrukale saabuvatel “saarekollektsionääridel” võimalik väisata lausa neli saart korraga, sest Abruka vahetus läheduses paiknevad Vahase, Kasselaid ja Linnusitamaa, kuhu saab läbi mere peale jalutada. Siinjuures peab loodusest hooliv matkaja kenasti meeles, et Linnusitamaal kehtib inimeste liikumiskeeld 15. aprillist 31. juulini ning Kasselaiul 1. veebruarist 31. augustini. Soovitaksin Abrukal veeta rohkem kui ühe päeva, sest hommikuse postipaadiga maabudes ja õhtul tagasi minnes võib saarega tutvumine muutuda liigseks kiirustamiseks ning palju vahvat jääb nägemata. Ööbimisvõimalusi leidub Abrukal igale maitsele: siin paiknevad nii kaks turismitalu, kui ka tervelt kolm ametlikku telkimispaika: sadamas, saare keskosas (Metsapõllu puhkekoht) ja lõunarannal Linnusitamaa ligiduses (Pitkanina puhkekoht).
KIK-i ja Kaarma valla rahastuse toel on siia rajatud matkarajad. Nende ning külateede äärde jäävad mitmed kultuuriloolised vaatamisväärsused nagu näiteks muuseum, laululava, tuulik, Vesiaia väike sadam, vana elektrijaam, kalmistu, majakas, hirvede jootmiskoht, vana mõisakoha müürijupid ja palju muud. Üle ega ümber ei pääse ka Nõukogude Liidu perioodi “mälestusmärkidest”: leidub nii erinevas lagunemisjärgus endiseid kolhoosihooneid kui ka kahurialuseid. Matkaradade kaarti on huvilistel võimalik endale soetada sadamas asuvast Abruka raamatukogust. Saare tilluke kalmistu, kuhu on teiste seas maetud ka Jüri Tuulik – oma teostes Abrukale elanikele ja eluolule keskendunud kirjanik – on kohalike uskumist mööda üks maailma väiksemaid. Saarehullu lugude lugeja aga teab juba, et ühel Eesti saarel, nimelt Rammul, on olemas veelgi miniatuursem surnuaed. Abruka ajaloo kohta loeme raamatust “Eesti väikesaared” (koostanud Aado Keskpaik, Maret Pank ja Heli Salong), et siia rajati keskajal Saare-Lääne piiskoppide poolt Abro karjamõis hobuste pidamiseks ning alaline asustus tekkis 18. sajandil. Rahvaarvu tipptasemeni – 150 elanikku – küünditi 1930. aastatel ning tänapäeval on Abruka pigem suvitsussaar (püsielanikke alla 20 inimese). Oma kool oli Abrukal 19. sajandi lõpust 1970. aastateni ning idarannal asuv raudbetoonist 36-meetrine tuletorn pärineb 1931. aastast. Eesti Kohanimeraamatu järgi on Abruka küla rahvasuus jagatud kolmeks osaks: Kelmiküla (edelas, endise mõisakoha juures), Kopliküla ehk Vanamõisa (kagus) ja Suurküla ehk Vanaküla (põhjas).
Kui olete enne Abrukale tulemist läbi lugenud mõne Jüri Tuuliku teose – või veelgi parem, võtate lektüüri kaasa ning loete kohapeal – siis omandab külavahel jalutuskäiku tehes kõik silmaga nähtav kahtlemata hoopis teistsuguse mõõtme. Võite õhtuhämaruses kujutleda, kustkaudu sõitis purjakil Kaspar rattal poodi viina järele ja kus kukkus ta kibuvitsapõõsastesse, millest välja ronides jäi ta okastesse takerdunud pükstest ilma ning ehmatas oma ebasündsas katmata olekus ühe peene preili ära. Või siis manate sadama poole minnes silme ette pildi paadile kiirustavast Mallist, kes villakott üle ühe õla ja piimamannerg teises käes Kuressaarde tütrele külla tõttas. Nii Jüri Tuulik kui ka tema kaksikvend Ülo Tuulik on oma teostes saarerahvast ja nende igapäevategemistest kirjutanud südamlikult ja kaasahaaravalt ning kohalikku kõnepruuki tarvitades. Muhe lugemiselamus garanteeritud!
Kohalike elanike muinasjutulis-romantiliste tähelepanekute järgi on Abruka saar meres justkui kurekujuline ning linnu väljasirutatud tiivad joonistuvad ümbritsevatest Vahasest ja Kasselaiust. Tõepoolest, kaunil suveilmal rannal istudes võime silmade sulgedes meretuule iilidest manada kujutelmadesse võimsa ürglinnu tiivalöökide vihinat. Vesiaia sadama ligidusse on rajatud linnuvaatlustorn, kus lisaks ornitoloogiahuvi rahuldamisele saab imetleda avarat vaadet nii läänerannale kui ka Vahase saarele. Abruka loodus veiste poolt madalamuruseks pügatud rannaniitude ja kaunite laialehiste salumetsadega, mille alustaimestikus vohavad lopsakad sõnajalad ning elutsevad prisked viinamäeteod, pakub küllaldaselt silmailu ning avastamisrõõmu. Siinsele metsale on iseloomulikud muhklike ja jämedate tüvedega pärnad, mis võimsate vahimeestena siin-seal metsavahel esile kerkivad kui võlumetsa vardjad ja kaitsehaldjad. Üks neist valvuritest kannab austusavaldusena botaanik Teodor Lippmaa nime.
Mööda kahel pool kõrguvat metsamüüri saare lõunatipu poole sammudes märkasin ühtäkki metsaservas alustaimestikus üht noorukest rebast. Minu sinisilmad ristusid tema uudistav-ehmunud pilguga ning looma kriimudes silmades peegelduvas metsaroheluses näis ta pilk nii sügav justkui seiraksime vastastikku teineteise hingesoppidesse. See kestis vaid viivu, sest reinuvader pages oma loomuliku alalhoiuinstinkti ajel kaugemale metsasügavikku. Ometigi panevad sellised hetked väärtustama kodumaa loodust, kus prii metslooma kohtamine vabas looduses ei ole harukordne nähtus ning tekitab pigem austust kui hirmu. Siiski tasub Abrukal, nagu looduses ikka, ka korralikult jalge ette vaadata, sest siin elutseb arvukalt rästikuid. Oleksin ise ühele neist peaaegu peale astunud, kui asusin hämaras metsas matkatee ääres olevat infotahvlit lugema. Õnneks hoiatas sik-sakiline maduuss mind oma kohalolekust valju sisinaga enne, kui jõudsin jala maha asetada. Nimelt olin oma talla sihtinud just sinna, kus rästik oli suvesoojuse nautimiseks platsi sisse võtnud ning kombekohase teavituseta poleks ma auväärt metsaelanikku tähelegi pannud. Alustihnikus siuglevad roomajad pole aga sugugi suurim oht tervisele: pigem on selleks hoopis puugid. Puuke on suvisel ajal muidugi kõikjal, kuid Abrukal miskipärast veelgi rohkem. Olles kahe päeva jooksul mitmeid kordi riideid vahetanud, ujumas ja pesemas käinud, ei leidnud ma oma kehalt ainumastki puuki, kuid 15 minutit enne tagasisõitvale paadile suundumist oli neid sindrinahku mu kehal juba kolm. Ega siin ei aitagi muu, kui tuleb ennast tihedasti kontrollida ning vaktsiinid peavad olema tehtud. Sääsed, need teised tüütud vereimejad, kes Abrukal hammustavad eriti vihaselt, tuleb kahjuks lihtsalt ära kannatada. Boonusena mainin, et taimehuvilised saarekülalised leiavad hiliskevadel ja suve esimeses pooles siit mitmeid käpalisi. Puudust ei tule ka teetaimedest. Mina saan veel praegugi kodus olles saarelt kogutud harilikust punest tehtud maitsvat teed rüübata. Saare faunast veel niipalju, et kunagi on siia toodud metskitsi ja hirvi; tänapäeval aga hoopiski jaanalinde. Tõsi, viimaseid küll loomulikult mitte vabasse loodusesse, kuid ühe talu juures saab neid pikakaelalisi vahvaid linde läbi võrkaia vaadelda, kuniks isu täis.
Kui olete Abrukalt lahkumas, siis tehke paati oodates aega parajaks sadamakohvikus või samas hoones asuvas raamatukogus ning pidage läbi Jüri Tuuliku jutustuste tegelaste sõnade meeles, et “Abruka on pisike kut kilu pea, seal ei jää miskit teadmata”. Või siis võtke ette tegelikult kogu ilmaelu iseloomustav mõtisklus: “Ilmas oo jo igatsugu inimesi, alvemaid ning paremaid, koos peavad keik oma aja ää olema, metsa’p saa kedagid visata. Peame aga oma Abruka peale keik ää mahtuma, vesi ümberringi, meretagune asi, küll valjud tuuled viha jahutavad. Jah.” Selline on see meite saarerahva elu. Tule Abrukat kaema – ikkagi ju meretagune asi.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta