Rändrahnud, kadakate ja mändidega vahelduvad kukemarjanõmmed ning nüüdisaegsed suvilad – need on vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad möödunud nädalal tutvustatud Koipsi saart. Kuhu viib matkatee meid järgmisena? Annan vihjeks tsitaadi tuntud Eesti mängufilmist: “see polegi nagu päris saar, see on rohkem nagu poolsaare moodi saar…”. Kõnealune maalapp on 2,62 km2 suurune Kõinastu laid ning linateoseks 1968. aasta “Mehed ei nuta”, mis ongi suuremalt jaolt just Kõinastul filmitud.

Kõinastu laid ja teda Muhumaaga ühendav lee ehk liivaseljandik. Allikas: Maa-ameti Geoportaal.
Kõinastu laid ja teda Muhumaaga ühendav lee ehk liivaseljandik. Allikas: Maa-ameti Geoportaal.

Miks on see Muhumaast loodesse jääv laid “poolsaare moodi saar”? Nimelt jääb Kõinastu ja Muhumaa vahele liivane leetseljak – Kõinastu lee – kus murukamaraga kuiv maa vaheldub kitsaste veeväljadega. Üle leed moodustavate “saarekeste” kõndides võib madala meretaseme korral pääseda Kõinastule peaaegu kuiva jalaga. Kehvemal ajal võib aga veetase ulatuda vöökohani kui mitte kõrgemalegi. Kõinastu leel ning laiu kagunurgas olevad lagedad rannaniidud on sobiv pesitsuspaik niidurüdile: seda kurvitsalist leidub Eestis vähem kui paarsada haudepaari, mistõttu on tolle liigi kaitsmine kriitilise tähtsusega. Kõinastu lee pidavat olema aga pigem viimase saja aasta nähtus. Üks eestiaegne artikkel kirjeldab, et vanemad saareelanikud mäletavad veel aega, kus mõõna ajal oli vee all liivaseljandikku näha, kuid veepinnale ei kerkinud too ometigi mitte (Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 100, 2. sept. 1936. a.). Seega on Kõinastu lee midagi, mis aasta-aastalt suureneb ja ehk saabki kord Kõinastu laiust hoopiski Muhumaa poolsaar.

Traktoriga Kõinastult tagasi Muhumaale. Foto: Karin Küünarpuu
Traktoriga Kõinastult tagasi Muhumaale. Foto: Karin Küünarpuu

Saarehull aitas 2016. aasta suvel Kõinastul paari päeva jooksul läbi viia ELF-i looduskaitsetalguid, kus raiuti rannaniidult kadakaid niidurüdi elupaiga parendamiseks. Nimelt on madalad ja laiad kadakapõõsad head varitsuspaigad rebastele ja kährikutele, kes ihkavad kurvitsalisi nahka pista. Lagedalt rannaniidult seevastu jõuavad linnud aegamööda hiilijat märgata ning õigel ajal eemale põgeneda. Kuna tol suvel talgulised Kõinastul ei ööbinud, siis tuli mõlemal tööpäeval hommikul laiule ja õhtul tagasi saada. Esimesel hommikul ja mõlemal õhtupoolikul saime küüti Muhumaa talumehe traktoriga: sõit läbi mere loksutas korralikult läbi ja tagumik sai mitmeid vorpe.

Üle lee minnes saage tuttavaks kohalike lehmadega. Foto: Ülo Veldre
Üle lee minnes saage tuttavaks kohalike lehmadega. Foto: Ülo Veldre

See-eest sai nautida mere soolakat hõngu ja füüsilisest tööst ülekuumenenud keha mõnusates tuuleiilides jahutada. Teise päeva hommikul aga oli meretase tõusnud traktori jaoks liialt kõrgele, mistõttu pidime püksid jalast koorima ning sandaalid või tennised jalas läbi mere ja üle lee Kõinastule sammuma. Merevesi polnud just kõige soojem ning raskeid tööriistu ja varustust õlgadel kandes ei olnud pidevalt vastu tagumikku laksatavad merelained eriti teretulnud. Elamus iseenesest oli aga põnev ja meelejääv. Ühtlasi suutsime üha edasi liikudes saada leel rohtu söönud veisekarja huviobjektiks ning uudishimust nõretav lehmakari jälitas meid kuni Kõinastu laiuni välja. Meie talgugrupis oli ka üks austerlanna, kes väsimatult meie kannul püsivaid sarvilisi lehmi lausa paaniliselt kartis ning pelgas, et veised peagi rünnakule asuvad. Ausalt öeldes tekkis sama hirm lõpuks ka minul, sest mitmekümnepealise koguka loomakarja pideva tähelepanu all olemine muutus üsna pahaendeliseks. Mõtlesime, et kui Kõinastul võsalõikurid ja mootorsaed käima tõmbame ning tööd alustame, lähevad lehmad müra peale minema. Aga võta näpust: ka mootortehnika äratas udarakandjates pöörast uudishimu ning märgade ninadega koonud pisteti masinatele nii lähedale, kui vähegi võimalik. Lõpuks ei aidanudki muu, kui tuli lihtsalt lehmi ignoreerida. Nähes, et meie neist enam välja ei tee, kaotasid vissid peagi ka ise huvi ning jalutasid tükk maad eemale rohtu näksima.

Talguliste poolt maharaiutud ja oksahunnikutesse tassitud kadakatega rannaniit. Niidurüdi võib nüüd tulla! Foto: Karin Küünarpuu
Talguliste poolt maharaiutud ja oksahunnikutesse tassitud kadakatega rannaniit. Niidurüdi võib nüüd tulla! Foto: Karin Küünarpuu

Uurime pisut ka Kõinastu ehk võõrapäraselt Drotzenholm’i ajalugu: siinsed elanikud on ennast pidanud niiöelda “ürgeestlasteks” ja “puhtaverelisteks”; niivõrd, kui selline määratlus on üleüldse võimalik (Sakala, nr. 112; 13. sept. 1928. a.). Nimelt polevat siia kunagi võõrväed oma vallutusretkedega jõudnud ning elanike sugupuu seega sakslaste, venelaste, poolakate ja teiste rahvustega rikastumisest puutumata ning kombed ja tavad algupärased. Kuigi Kõinastu kuulus Saaremaal asunud Maasilinna ordulinnusele, olevat siinsed elanikud tänu oma asukohale suutnud siiski nii päris- kui teoorjusest kõrvale hiilida. Eesti ajal oli siin viie talu ja kolme popsikoha peale kokku umbes 80 elanikku, mis tähendab, et tegemist oli väga lasterikaste majapidamistega (Ühistegelised Uudised, nr. 40, 8. okt. 1937. a.).

Saare maakonnale omaselt kadakane rannajoon. Foto: Karin Küünarpuu
Saare maakonnale omaselt kadakane rannajoon. Foto: Karin Küünarpuu

Ometigi polnud siis saarel ei kooli- ega vallamaja ning ka mitte korralist postiühendust. Kevaditi ja sügiseti oli tavaline, et rüsijää tõttu jäädi saarevangi. Mõistagi ei saanud siis ka lapsed, kes tavapäraselt kaheksa kilomeetri kaugusel Liival (Muhumaal) koolis käisid, õppetööst osa võtta. Talukohtad kandsid ajalooliselt nimesid Lember, Võrklaev, Keskküla, Koha ja Kivihall – igaühel neist oma saamislugu. Näiteks olevat Kivihalli nimi tuletatud taluõuel asuva suure kivimüraka järgi (Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 102, 6. sept. 1937. a.). Olgugi, et Nõukogude Liidu päevil jõudis siia ka pisut moodsa maailma hüvesid – näiteks sai siin 1954. aastal näha lausa rändkinoetendust (Sirp ja Vasar, nr. 30, 23. juuli 1954. a.) – tühjenes saar 1960. aastatel siiski elanikest. Viimased kümmekond aastat on aga Kõinastul jällegi mõned püsielanikud ning lisaks on endistele talukohtadele rajatud suvilaid. Saare põhjaosas asuvast Kõinastu tulepaagist avaneb hunnitu vaade laiule ja ümbritsevale merele. Meie külaskäigu päevil leidus tulepaagi ühe platvormi põrandal ka mahajäetud veelinnupesa.

Kõinastu tulepaak ei ole küll arhitektuuriline vaatamisväärsus, kuid platvormile ronides on hõlbus kogu Kõinastut seirata. Foto: Ülo Veldre
Kõinastu tulepaak ei ole küll arhitektuuriline vaatamisväärsus, kuid platvormile ronides on hõlbus kogu Kõinastut seirata. Foto: Ülo Veldre

Kõinastu oli minevikus ja on ka tänapäeval metsane: leidub nii kadastikke kui lehtpuid. Liigirikkal saarel on taimi teadaolevalt rohkem kui 350 liiki; muuhulgas saate noppida ja suhu pista maitsvaid lillakamarju. Laiu metsasuses veendusime ka talguseltskonnaga, kui üritasime pärast tulepaagi tippu ronimist mööda väikseid radu läbi metsa õkva rannaniidule ehk meie tööplatsile jõuda. Lõpuks oli juba nii võimatu aru saada, kus me täpselt viibime, et pidime lausa nutitelefonis GPS-i lahti tegema. Ka väikesaarel on hea tahtmise korral võimalik ära eksida! Lisaks metsale leidub Kõinastul nii paljandeid, rändrahne kui ka klibuvalle. Tuntum on vast Vesiru astang, mille läheduses tegime lõunapausil ka supluse. Vetteminek on siin kahjuks küll kiviklibu tõttu ilma sandaalide või veejalanõudeta üsnagi valulik.

Tulepaagi vaateplatvormilt avanev saarepanoraam. Foto: Ülo Veldre
Tulepaagi vaateplatvormilt avanev saarepanoraam. Foto: Ülo Veldre

Kõinastu on igati vaheldusrikas matkasihtkoht, kus on omavahel muhedasti põimunud mitmekesine loodus ja põnev kultuuripärand. Suvisel ajal saab saart avastama minna nii omapäi jalutades kui ka mõnelt Muhumaa turismitalult traktorisõitu tellides. Loodetavasti on teie külastuskäigu ajaks lehmakarjad juba inimestega rohkem harjunud ega kipu enam teile järgi hiilima. Ja kui kipuvadki, siis tühja sellest – küll ka nende uudishimu ühel hetkel raugeb. Lehvitage neile tervituseks ning jätkake teed: lehmad kui Kõinastu põliselanikud on ju osa saarekülastuselamusest ning lisavad matkale vaid elevust juurde.

 

Jaga: