Üks külatee tuli tagasi. Ja sugugi mitte üheks korraks, et vaid ühte üürikest hetke luua. Natuke rohkem kui kolme aasta jagu olin tagasi alguses ehk külateede juures. Küla ja tema tee nimi olid küll teistmoodi kui see, kust oma teed toona alustasin.

Ometi tahtsin taasleida armuseiklust vana majaga ja uut  temani viivat külateed. Need mul Kagu-Eesti Setumaa maastikel leida ka õnnestusid.

Minu esimene külatanum oli Pandivere rajal Neerutis, kus talvine rebane mu kirgi kord üles küttis. Nüüd kõnnin juba sügisest alates ja on vaid küla ja tema teed ning rebast ei kuskil.

Ometi keset talve ta tuli mu silmapiirile ja väga huvitaval kombel. Nimelt luuras Rein üle künkaharja eemal seisva ühe teise külamehe maja poole. Vaatas ja vaatas ning isu täis ei saanud, ise teadmata, et mina teda eemalt seljatagant kaen.

Nii tuli üks algus rebase näol ise minu juurde tagasi. Olin rebase jagu nüüd õnnelikum ja jäin sinna kaugele külateedele mitmeks aastaks kõndima. Täpselt nii nagu kunagi päris alguses koos küla ja tee ja talvise rebasega. Üks rebane oligi minu jaoks ühest küla teeotsast puudu. Nii nüüd kui ammu aega tagasi.

Kauksi, talv, 1995-1996.


Loe Mareki looduslugusid Bioneerist