17.-22.  juunil käisid Eesti mahe- ja talukaubaga tegelevad ettevõtjad külas AMAP kogukondadel Prantsusmaal. AMAP (Association pour le Maintien de l’Agriculture Paysanne) kogukonnad on kohalike väiketalunike ühendused. Missiooni organiseeris ülemaailmselt sarnaseid organisatsioone ühendav liit URGENCI. Eestist viibisid reisil teiste hulgas ka Maakaup.com tegijad Sirkka Pintmann ja Irena O'Connell, kes jagasid Bioneeriga lahkelt omi muljeid.

Prantslaste eesmärk oli tutvustada ligi üheksa aastat toiminud süsteemi. Tervel Prantsusmaal on vaikselt arenema hakanud lokaalse tarbimise unikaalne vorm- AMAP. Vabatahtlikkuse ja kodanikualgatuse initsiatiivil on loodud nn solidaarsussõlmi tootjate ja tarbijate vahel. Süsteemi kuuluvad tavaliselt kümmekond mahetoidu tootjat ja 100-200 tarbijat. Vahendustegevust ei toimu, sest igal tootjal on vabatahtlik abiline, kes organiseerib raha liikumist tootjani ning sõlmib tarbijaga lepinguid. Tarbijad kuuluvad  juriidiliselt seltsi või MTÜ-sse, seejuures nad nõustuvad lepingu alusel olema ühe aasta seltsi liikmed ning tarbima seltsiga seotud talunike toodangut. Toodang jõuab tarbijani iga nädala teatud päeval. Kauba kätte saamiseks kogunetakse mõnele platsile ja tarbijad saavad iga taluniku käest otse oma tellitud kauba. Kauba eest makstakse ette kas kolme kuu, poole aasta või aasta jagu, kuid leping seob tarbija ikkagi aastaks.

Selliseid seltse ehk AMAP-e oli Anjou maakonnas 23. Reisi jooksul külastati talunikke ja kuuldi mitmeid edulugusid sellest, kuidas AMAP on aidanud tootjatel hakkama saada  ja areneda. Oli neidki,  kes olid otsustanud just tänu AMAP-ile, saada mahetaluks.  

Põhiline positiivne kriteerium, mida esile tõsteti talunike poolt oli turvalisus ja fikseeritud hind. AMAP-i talunik ei sõltu turuhinna kõikumistest. Huvitaval kombel olid sellega rahul ka tarbijad, kelle tarbimise eesmärk on lisaks toidulaua katmisele  ka talunike jätkusuutlikus. Olevat nädalaid, kui saak (näiteks köögivilja korv) on ilma tõttu  väga kesine ja siis tarbija lepib sellega, samas võib ta teisel nädalal saada rikkalikuma toidukorvi, kui nädala osamakse võimaldaks.

Lisaks on AMAP tarbijate jaoks oluline missioon toetamaks mahepõllumajandust, mida on Prantsusmaal vaid 2% kogu põllumajandustoodangust. Inimestele on oluline kohtuda iganädalaselt tootjaga, kes nende toidulaua eest hoolitseb.

Solidaarsusprogrammi üks osa on ka vastastikune abistamine. Taludes korraldatakse talguid, kus ka tarbijad abiks saavad käia. Samas saavad tarbijad tulla soodsa ilma korral tekkivat ületootmise saaki ise korjama. Ühesõnaga, tegu pole päris tavaliste tarbijatega, vaid pigem teisiti mõtlevate inimestega. Ja kogukonna siseselt teisitimõtlejate hulk aina kasvab.

Tavalise pere toidukorvi võivad kuuluda ühe nähtud kaubajagamise näitel sellised maheproduktid: kana, piim, kohupiim, juustud, kitsejuustud, köögivili, puuvili, leivad, saiad, munad.

Oluline on  ka kaubajagamise punktide sotsiaalne aspekt, sest lisaks tootjate ja tarbijate omavahelisele suhtlusele, suhtlevad ka tarbijad omavahel.

Kolmas osapool AMAP-is on vabatahtlik koordinaator, kes vahendab tarbija ja taluniku vahel lepinguid ja rahamakseid. Igal talunikul on oma vabatahtlik.

Kui reisiseltskond oli Prantsusmaalt lahkumas, hakati Anjou maakonnas tegema ettevalmistusi sarnasele vaatlusreisile tulevale bulgaarlaste grupile. Nemad on AMAP-i eeskujul juba käivitanud kodanikuliikumise ja esimesed ühendused tootjate ja tarbijate vahel on loodud.

Maakauba reisiseltskonnale oli ettevõtmine äratundmisrõõmu ja inspiratsiooni pakkuv. Tõdeti, et väiketalunike toetamine on oluline, sest tuleb olla valmis ka olukordadeks, kus kaupa ei saa Eestisse sisse tuua. Eesti elanikud ei saa ju sellises olukorras nälga jääda. Ja praeguses majanduslanguses on väiketalunike ja tarbijate vaheliste võrgustike loomine ka üldise jätkusuutlikkuse seisukohast oluline.

Pärast Prantsusmaa reisi on Maakauba meeskond iga päev kaalunud võimalust, kuidas käivitada ka Eestis AMAP-tüüpi liikumine. Tõenäoliselt oleks sellise seltsi rajamine võimalik linna lähedale maale, sest talunikud ei soovi iganädalaselt linna tulla. See pole tingitud niivõrd talunike häbelikkusest, vaid asjaolust, et elame teises ja karmimas kliimavööndis. Näiteks taimetoodangu puhul on vegetatsiooni aeg väga lühike ja see tähendab talunikele periooditi intensiivset tööd. Sellisel ajal ei raatsi pea ükski põllumees talu juurest lahkuda, et veeta nädalas üks õhtu pisikest tulu teenides ja suheldes.  

Kuna Maakauba ümber on hakanud järjest enam koonduma inimesi, kes AMAP-i ideest vaimustuvad, siis ongi juba paika pandus järgmise kolme kuu kava, kuidas Eestis samalaadset asja algatada. Algul uskumatu kodanikualgatus ja vabatahtlikkus on ka Eesti mõistes võimalik, selles ollakse juba veendunud.

Maakauba tegijate kui värskete tulijate jaoks oli oluline saada tuttavaks ja sõbruneda teiste kodumaiste sama valdkonna inimestega. Delegatsioonis olid veel Merit Mikk (Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuses), Kaja Keskküla (Tartu maheringi asutaja) ja Krista Habakukk (Liikumise Kodukant  aktivist Pärnumaalt).

Eesti on küll väike, aga tööpõld mahepõllumajanduse hoogustamisel on veel lai. Seega tegutsegem kõik ühise eesmärgi nimel.

Sirkka Pintmann

Jaga: