CO2 heitkogused olid 2023. aastal suuremad kui kunagi varem ajaloos. See tähendab, et globaalselt toimub just vastupidine sellele, mida oleks vaja. Kuid neid suuri heitkoguseid ei põhjusta mitte meie kõik, vaid globaalne eliit, kes rüüstab planeeti hävitamiseni ja organiseerib ka tsirkuse – rikkaim 1% tekitab rohkem heitkoguseid kui 60% maailma elanikkonnast.

Pariisi kliimakokkuleppel 2015. a detsembris lepiti kokku 1,5° piirväärtus, sest seda peetakse murdepunktiks, mille ületamisel hakkavad tööle tagasisideahelad, mis muudavad kliima stabiliseerimise väga raskeks. Fossiilsete kütuste põletamisest ja globaalsest soojenemisest tulenevad inimtekkelised heitkogused ei ole enam nii lineaarselt seotud soojenemisega pärast seda, kui me ületame 1,5°C künnispunkti.

Erinevad tagasisideahelad (nagu Arktika jääkatte sulamine ja metsade hävimine) jätkavad planeedi soojendamist isegi siis, kui inimtekkelised protsessid peatuvad. See tähendab, et oluline on tegutseda praegu kohe, kuni meil on veel võimalik mõjutada tuleviku kliimatingimusi. 1,5 °C eesmärgi saavutamine vähendaks oluliselt kliimamuutuse riske ja mõju, sealhulgas ökosüsteemide kokkuvarisemist, äärmuslikke temperatuure, tugevaid sademeid, merevee tõusu või põuda ning neist
tingitud põllumajanduslikke ja ökoloogilisi kahjusid.

Senised riiklikult kindlaksmääratud panused (NDC-d) on olnud ebapiisavad ning naftakompanii juhi Sultan Al Jaberi nimetamine konverentsi presidendiks tekitas paljudes muret (ja just tsirkusetunnet) juba enne konverentsi algust.
Tsirkuse võõrustajad, Araabia Ühendemiraadid, on avaldanud plaanid naftatoodangu suurendamiseks 2030. aastaks 42% vorra. See on vastuolus teadusliku kokkuleppega, mille kohaselt fossiilkütused peaksid saavutama tipptaseme enne 2025. aastat, et üritada piirata globaalset soojenemist. Paljude arvates õõnestab see seik ning Sultan Al Jaberi kommentaarid COP eesmärke.

Võiksime öelda, et COP on „ebaõnnestunud“, kui me usuksime, et eesmärk oli hoida soojenemine alla 1,5 kraadi. Ma kahjuks arvan et eesmärk oli säilitada status quo, sest globaalse soojenemise piiramine nõuaks ka eliidi jõukuse, ületarbimise ja heitkoguste piiramist. Seega oli plaan jagada green vibes’e ja hoida tähelepanu eemal planeedi rüüstamisest globaalse eliidi poolt. Ja selle eesmärgi täitmisel on COP olnud üsna edukas.

Ainus lootus on, et kuna ilmselgelt on tegu tsirkusega, võiks see ühendada meid ühiste vaenlaste vastu (fossiilkütuste tööstus, eliit, kes planeeti rüüstab ning fossiilriikide autoritaarsed juhid). Muutus peab tulema inimestelt, kes valivad oma ametnikke, sealhulgas neid ametnikke, keda saadetakse COPidele. Saareriikide esindajad, teadlased  ja kodanikuühiskonnad on väga siirad oma soovis COPil midagi saavutada, aga sellest ei piisa. Me peame suruma läbi muutused kogu ühiskonnas ja ei tohi jätta keskkonnakriisi lahendamist eliidi hooleks. Peame kontrollima oma esindajaid ja avaldama neile jätkuvalt survet ning jääma valvsaks rohepesu, rohejama, ja ka tehtavate väikeste ebaoluliste muutuste suhtes, mida esitatakse meie tähelepanu kõrvalejuhtimiseks parajasti käimasolevast rüüstamisest.

Seni, kuni me asetame majanduskasvu ja globaalse eliidi eesmärgid kõrgemale sotsiaalsetest ja keskkonnaalastest, ei võta me kliimakriisi tegelikult tõsiselt. Majanduskasv toob suures osas kasu 1% eliidile (kes on alatest 2020. aastast krabanud endale enam kui 2/3 loodud rikkustest, mida on rohkem kui 42 trillionit dollarit) ja hävitab keskkonda. Kliima- ja keskkonnapoliitika eesmärk peab olema heitkoguste ja ületarbimise piiramine, see tähendab globaalse eliidi liigtarbimise piiramine. Tõeline sotsiaalne kliimapoliitika võimaldaks elada palju paremat elu kui praegu tervelt 90% ühiskonnast.

COP on selles mõttes olnud hullem kui mitte midagi tegemine, sest see on tekitanud mulje, nagu oleks "roheline tegevuskava" või "jätkusuutlikkus" ülemaailmne vandenõu tavainimeste vastu, või siis midagi, millest rikkad inimesed hoolivad nö hobi korras. Nagu mõned ELi "rohelised" tegevuskavad, mis eelistavad majanduskasvu ning ettevõtete ja eliidi huve ühiskonna ja keskkonna heaolule, suurendab ka COP üldist umbusaldust keskkonnapoliitika suhtes. Kujutlus keskkonnapoliitikast kui eliitsekkumisest on käivitanud taas kliimaskeptitsismi ja üldise vastuseisu keskkonnapoliitikale. See on tõeliselt muret tekitav areng. Ühiskondlikult pime ja pinnapealne „kliimapoliitika“ leiab ka aina rohkem instrumentaliseerimist populistlike erakondade poolt, kes seda ära kasutavad.

Nüüd aga COPi presidendi probleemsest sõnavõtust: Kui leidus veel mõni, kes polnud kindel, mida COPi tsirkus endast kujutab, lasi hunt korraks oma lambamaski langeda ja näitas täpselt, kes ta on. COP28 ei ole koht, kust tuleb ühiskondlikult teadlik ja teaduslikult põhjendatud kliimapoliitika. See on alati olnud probleemiks – COPil kohalolev eliit ei võtaks iialgi tarvitusele meetmeid oma grupi huvide vastu.

Meie uuringud projekti EL 1,5° elustiilid raames on näidanud, et tööaja vähendamine (koos miinimumsissetuleku kindlustamisega) ja universaalsete baasteenuste pakkumine on strateegiad, mis soodustavad üleminekut jätkusuutlikkusele, tagades samal ajal ka kodanike heaolu. Meil on vaja praktilisi meetmeid nii inimeste kui ka keskkonna jaoks, et kõik saaksid hästi elada. Tavainimesed ja kogukonnad juba astuvad samme, et tagada heaolu, turvalisus ja jätkusuutlik
juurdepääs oma kogukonna põhivajadustele. See on tegelik kliimapoliitika.

Loe veel samal teemal.