Aastal 2014 kinnitas valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC), et inimtegevuse mõju kliimale on märkimisväärne ja inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkogus on praegu ajaloo suurim. Kliimamuutused on juba avaldanud laiaulatuslikku mõju ökosüsteemile.

  • Kliima
  • 15. september 2020
  • Foto: Pixabay, CC Public Domain

Atmosfääri paisatud süsinikdioksiidi kontsentratsioon domineerib selgelt kõikide teiste kliima soojenemist põhjustavate tegurite üle, atmosfääriosakestel on aga omakorda jahutav mõju. Atmosfääriosakesed on õhus hõljuvad tahked või vedelad osakesed, millest väikseimad on kõigest mõne nanomeetri suurused. Tänu viimase aja tõhusale uurimistegevusele teame praegu atmosfääriosakeste kiirgusjõust rohkem kui kunagi varem. Professor Junnineni sõnul teame nüüdseks paraku ka seda, et nende jahutav mõju on väiksem, kui esialgu arvatud.

Atmosfääriosakesed on meie planeedi energiatasakaalu hindamisel siiani suurim mõistatus. Me teame, et osakesi paisatakse õhku otsese või kaudse heitena, ent meil puudub üksikasjalik teave nende füüsikalis-keemilise olemuse kohta. Teame, et pilvede kondensatsioonituumakeste ja pilvede moodustumise põhiline looduslik allikas on uued atmosfääriosakesed, ent me ei tunne veel piisavalt osakeste tekke taustal olevaid keemilisi protsesse. Seetõttu ei oska me usaldusväärselt hinnata inimtegevuse mõju osakeste tekkele ja selle kaudu ka pilvede tekkele, et prognoosida atmosfääri ainukest nähtust, mis jahutab kliimat looduslikul moel – atmosfääriosakeste kiirgusjõudu.

Junnineni sõnul on ülimalt põnev uurida midagi nii ürgset ja vana, kuid elutähtsat.

„Uurides pilvede teket molekulaarsel tasandil, leiame vastuse muu hulgas ka niisugustele suurtele küsimustele nagu see, kuidas maakasutus mõjutab kliimasoojenemist,“ rääkis ta.

Niisiis pakuvad atmosfääriosakeste teke ja kasvamine põnevat ja olulist uurimisainest. Peamine keerdküsimus seisneb äsja tekkinud aerosooliosakeste füüsikalis-keemiliste omaduste üksikasjalikus kindlaksmääramises. Atmosfääriosakesed on kui planeedi elukindlustus, kuid nende mõistmiseks vajame veel üksjagu kõrgetasemelist teadustööd.

Heikki Junninen on lõpetanud 2001. aastal Kuopio Ülikoolis keskkonnakeemia magistriõppe ja kaitsnud 2014. aastal Helsingi Ülikoolis doktoriväitekirja füüsikas. Järeldoktorantuuri ajal Helsingi Ülikoolis osales ta ekspeditsioonidel muu hulgas Põhja-Gröönimaal ja Himaalaja kõrgmäestikus. Praegu juhib Junninen Tartu Ülikooli füüsika instituudis keskkonnafüüsika laborit ning vastutab atmosfääri ja aerosoolide füüsikalis-keemilisi omadusi ja kliimat käsitleva teadustöö hea käekäigu eest. Viimasel kahel aastal on ta arvatud maailma enim viidatud teadlaste 1% hulka.

Inauguratsiooniloengust on nähtaval ka veebiülekanne, mida saab jälgida videoportaali UTTV vahendusel.