Sile maantee. Tööauto nurrub mõnusasti. Aegajalt võbiseb veerem rohkem, aegajalt vähem. Sõltuvalt kiirusest. Sõites on hea mõelda ja aega meenutada.

On aasta 1986. Juba kolm aastat tagasi lõpetasin EPA loomaarsti teaduskonna. Ma töötan Kadrina kandis, Kalevipoja kolhoosis. Ma ootan last, varsti saabub dekreetpuhkus. Ma sõidan aastavanuse tööautoga, siledal teel.

See helebeež villis saabus majandisse eelmise aasta detsembri lõpus. See ei saanud mitte midagi head tähendada. See tähendas kindlat praaki, - venemaa autotehase kiiruga kokkuklopsitud aastalõputoodangut. Plaanimajandus iga hinna eest, teate ju küll.

Nii oligi, et rase naine roolis, käis auto all tugev kõmakas. Miski lendas justkui kolinal ka minema. Pidurdasin ja jäin seisma. Mõtlesin rahule ja sellele, et kõik on ju hästi. Lapsega ja minuga.

Ronisin autost välja ja küünitasin auto alla vaatama. Seal vedeles miski pika kangi moodi asi, otsapidi veel auto küljes, otsapidi maas. Mõtlesin, et kui ta oleks purunenud teisest otsast, seisaks mu auto praegu nagu puki otsas. Võib-olla oleks telg ka läbi salongi põhja ennast murdnud. Paarikümne meetri kauguselt leidsin ka metallkolaka. Ma ei püüagi tark olla ja öelda, mis asjaga tegu oli. Võib-olla oli tegu kardaaniristiga, võib-olla mitte.

Kõik läks hästi. Kuidas koju sain, ei mäleta. Ega telefone ju teel kaasas ei olnud. Oh neid nõukogude autosid ja nendega seotud mälestusi. Küll neid on palju. Ja erilisi. Värviline elu 
Jaga: