Vana maja ei olnud päriselt vaikne. Siin kostus mitut moodi hääli. See tegi mind majaga veel suuremaks sõbraks kui varem.

Hiirte hääli kostus siin ja seal, nende ülemlaul sai minu kõrvus kõlama kohe esimestest päevadest.

See hiirte melu sai minu elu osaks. Inimene harjub kõigega, ka hiirte krabistamisega. Sügiskuus septembris said majahääled hoogu juurde, sest kätte jõudis uute hiirte majja kolimise aeg. Ja nad tulidki, sest mina lasksin sel sündida. Algav viinakuu oktoober tõi aga veel ühe hääle majja.

Nirgi sirin kuulutas hävingut hiirtele ja nii ka läks. Talvehakuks olin majas üksi elamas. Lahkus ka hiired nahka pannud nirk ise.

Harjumatu vaikusega möödus terve talv, sest nirk oli teinud majas puhta töö. Valge lumevaikus vallutas maja ja mind.

See looduse aabitsast maha loetud lugu oli mulle uus kogemus. Talve lõpuni olin vaikusega kahekesi. Ootasin uuelt kevadelt uusi hiiri majja. Ja sügisel uut nirki neid taga ajama. Inimene harjub ju kõigega. Ka sellega kui uus kaaselanik vaikuse kaasa toob.

Kauksi 1997.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta