Üksinda hulkuv giid Palmse kandi metsades sai tõsiasjaks. Kui päevatöö jälle otsa sai, kadusin oma tuttavatele ja tundmatutele metsaradadele ja teadsin vaid ise, et kus ma täpselt olen.

Igavuse peletaja, kes ma olin, ajasin igavust endast eemale ja kogusin ennast uueks järgnevaks päevaks jälle kokku.

Hommikuti kadusin ma inimrühmaga teiste silmapiirilt ja õhtul läksin iseendaga koos hulkuma. Vahel ma midagi nägin ja vahel mitte ja kui ei näinud, tundsin vaid endast rõõmu.

Rauasoo männimetsas, Viitna ja Palmse vahel kolas eluteel elu esimene ilves. Mind märkamata, oli ta üksinda hulkumas ja kadus mõne minuti pärast silmapiirilt. Rõõm teist hulgust leida ja kohata oli ehk sama suur kui tollased kolamiste rõõmud.

Rõõm puude vahele kadunud ilvest pilguga saata oli ehk kolamiste rõõmudest suurim ja keegi teadnud, et mind suured üksinduse rõõmud saatsid. Üksinda käisin isiklikke akusid laadimas ja üksinda olin hommikuti grupi ootel mõisa ees. Ja alles nüüd seda pala kirja pannes saab selgeks, et üksi ma päris ei olnudki ja tookord ajas minu igavuse minema hulkuv metskass, kes ka omapead ringi käis. 

Rauasoo, 1997. 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!