Elu kõige õnnestunum märtsimatk hakkas lõppema. Madrjaritest mehed ja naised olid sümpaatsed ja selle kinnituseks läksin eemal aiamaal toimetava noore mehe käest midagi küsima.
- Marek Vahula lood
- 24. juuni 2025
Sõna Hungaroring tõi märtsi noorsandi silmadesse ja ta viipas käega eemale. Ülejäänud võõrkeelne jutuvada jäi mulle küll arusaamatuks, kuid ma ei andnud sellest kuidagi talle märku. Tuulevaiksel hetkel kostis eemalt tsiklisõidu hääli ja nii ma matkalõpu viimase sihi poole astuma hakkasingi.
Tuulevaikus, mis aeg-ajalt algas, et siis peagi lõppeda, oli just see, mis tsiklimeeste hääled mulle kõrvu tõi. Peale pooleteist kilomeetri pikkust matkalõppu olingi Hungaroringi väravas. Tõmmu näoga administraatorist naine, kes mind omas keeles kõnetas, avas oma kauni suu ja olin talle tänulik, kuigi mitte sõnagi temast aru ei saanud.
Tänulik suurele matkale olin seal, kus tahtsin juba ammu olla ja tänu minu silmades oli arusaadav ka näitsikule. Vabalt lasi ta mul peaväravast sisse astuda ja minust sai tsiklipoiste treeningsõidu ainuke pealtvaataja kaheks tunniks. Unistustemaaks saanud Madjaritemaa oli hetkeks suurem kui elu parim märts ja siis suundusin ööbimispaika otsima ja vaatasin juba homse suurlinna poole.
Hungaroring, 1996.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
