Oli üks väike, ilus ja soe kevad. See kodulähedane ja armas kevad pani mind, kasvueas poissi suuremaks kasvama. Naabripoiss tõi mulle väikse jänesepoja. Kindlasti tahtis jänesepoisski suuremaks saada. See silohoidla lähedalt leitud väike pruunikas jänes jäi seal tööde käigus inimestele jalgu ja nii ta üles korjatigi.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 8. oktoober 2014
Panin ta ööbima kaevumajakesse ja järgmisel päeval tõin jänese välja kevadet uudistama. Loom oli vaikne, justkui mõtteis, saamata aru, miks ta koduse aasa servalt niimoodi ära toodi.
Jänes sõi mõned rohulibled, olles vaikselt ja vaguralt omis mõtteis edasi, kuniks jooksu pistis. Ta tegi minu eest ära joostes ringi ümber pajupõõsa. Et ma temast sugugi maha ei jäänud, järgnes veel teinegi ring ja siis ühtäkki kadus ta silme eest.
Kavalusega vabaks saanud jänes tegi mind targemaks ja suuremaks. Kes inimest targemaks teeb, seda me tavaliselt teame. Kes väikse jänesepoja targaks tegi, seda ma ei teadnud siis, ega tea öelda täpselt siiamaani.
16. mai, 1984. Neeruti.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
