Ekskursioonibussil purunes Tapa-Loobu maanteel tagumine kumm. Giidi rollis, nagu ma seekord olin, tegin Tartust pärit lastele ettepaneku veeta aega matkates lähedal asuva asuva Loobu jõeni. Et anda aega bussijuhile kummi vahetada.

Nii läksimegi suure kambaga läbi metsa jõe poole liikvele, giid kõige ees ja õpetaja Merike kõige lõpus. Jõeoru leidsime üles. Kuid paraku ei pakkunud jõeorg erilisi vaatamisväärtusi. Me ei näinud midagi sellist, mis lastel silmad suureks teeks.

Alles tagasi tulles leidsime, mida otsima tulime. Ühel kuusel olid noore ilvese küünejäljed. Loom oli puu otsa roninud ja siis veidi alla libisenud. Sügavad küünejäljed pakkusid lastele huvi.

Lõpuks olime kõik õnnelikud, et midagi leidsime. Ka mina olin õnnelik, sest ilvese küünejälgedega puu meeldis kõigile ja minu giidiau sai päästetud.

See huvitav puu sai minu päästjaks, sest ta võttis tähelepanu enda kanda. Noore ilvese küünejälgedega puud pildistati. Hiljem kirjutati nähtust kirjandeid. Ma ei olnud kade, et ma ise seekord päeva naelaks ei saanud.

Mai, 2000.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!