Rahva seas öökullina tuntav kodukakk ei ole vaikne lind. Kakkudel on palju erinevaid häälitsusi ja seda eriti kevadisel ajal. Teadagi miks just siis. Kakkudel on pulmaaeg.

Vana maja juures, tamme otsas, käis kodukakk istumas. Tema huikamist oli eriti tihti kuulda talve teises pooles ja ka hetked enne kevade saabumist.

Minu maja kõrval asuvas naabermajas oli kord üks suur sünnipäevapidu. Armsaks saanud kakuhääl vaikis ja vali inimmelu, mis kõrval toimus, summutas igasugused muud hääled.

Kella üheteist paiku ehk siis tund enne südaööd (öörahu kahtima hakkamise ajal) kostis kaku kevadhüüu asemel valju kaku kaebehäält. Seda häält, mida ta haruharva kuulda laseb, siis, kui miskit ei meeldi. Kakk kaebles üksinda ligi tund aega üleval puu otsas ja seejärel lahkus, sest loomulikult ei võtnud keegi teda kuulda.

Kauksi, 1997.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!