Poiss järvesillal oli mehe ja kalamehe moodi. Tal oli õngeritv ja ussikesed toosis ja suur soov kala kätte saada. 

Kala, kes lasi end kaua oodata ja oodata, ei tulnudki lõpuks ei ussi uudistama ega midagi. Terav poisisilm, mis juba siis mehetegudeks midagi otsis, leidis silla juurest veest järvepõhja püsti torgatud lati.

Sinna oli kellegi varasema kalamehe õngenöör koos õngekorgiga kinni jäänud. Ja seda tahtiski poiss nüüd kätte saada. Ta võttis riideid seljast vähemaks ja läks vette ning tõmbaski õnge koos angerjaga konksu otsas veest välja.

Eelmise kalamehe ebaõnn tõi õnne minu kalamehe hoovi peale. Angerjas ei olnud ise väga suur, kuid õnnest mitte sugugi väiksem.

Ehk oligi see väike lugu sellest, kuidas minust kalamees kord sai. Ja õpetlik oli see lugu ka, kuidas saatus ise vahel poisist mehe teeb ja seekord siis kalamehe, kel teravpilk ja mõistus ning paigalpüsimatu otsiv vaim. Angerjast sai väike lõunaeine ja ühe kalamehe hakatuseks oli see suur asi küll. 

Valgjärve, 1982.


 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!