Ameeriklaste kuldseteks aastateks tituleeritud pensionipõlvest on Eesti elanikud pidanud seni und nägema. Meie vanemaealisi on iseloomustanud ennekõike kõrge suhtelise vaesuse tase, kehv finantstervis ja säästude vähesus. Swedbanki investeerimise ja pensioni valdkonnajuht Kaire Peik selgitab, miks on tervitatav õige pea tekkiv uus võimalus suurendada oma kindlust tuleviku osas ja panustada suuremal määral pensionisse.

Hiljaaegu nägime Prantsusmaal ulatuslikke meeleavaldusi, mis said alguse pensioniea tõstmisest. Vaadates aga pensionide kvaliteeti OECD või kitsamalt Euroopa Liidu riikides, siis paneb tulemus Eesti kodanikke kukalt kratsima. Näiteks Prantsusmaal on pensioni asendusmäär ehk vanaduspensioni suurus inimese pensionieelsest brutotöötasust 74,4%. Eestis oli aga keskmine I ja II samba brutopensioni suhe brutopalka 2020. aasta lõpus 36,5%, samade näitajate netosuhe 42,4%.

Eesti pensionäride kehva elujärge kinnitavad ka Statistikaameti andmed. Mullu oli Eesti keskmine pension 669 eurot, mis oli napilt üle 611-eurose suhtelise vaesuse piiri. Kusjuures suhtelises vaesuses elab ligi 40% üle 65-aastastest elanikest. Majanduslikku ebakindlust tunnistas ka Swedbanki finantstervise indeks – tervelt 41% Eesti elanikest pole kindlad, et pärast pensionile jäämist piisab leibkonna säästudest soovitud elustandardiga jätkamiseks ning vanuse kasvamisega ebakindlus vaid suureneb.

 

II samba õppetunnid

 

Eesti pensionisüsteem on olnud aastate pikkune õpikogemus. Kui kogumispensioniga ehk II sambaga liitumine algas 2002. aasta maikuus, siis liitus esimese paari päevaga 140 inimest. Toona olid kõigil II samba fondidel nii sisenemis-, kui väljumistasud, mis on nüüd juba aastaid olnud 0%. Aja jooksul on ka fondide valitsemistasud oluliselt vähenenud, mis on toimunud tänu fondides olevate varade kasvule.

Palju kriitikat on saanud II samba fondide madal tootlus. Kuid ka sellel on ajalooline põhjus - aastal 2002 oli võimalik valida vaid kolme erineva strateegiaga pensionifondi vahel: ühes moodustasid aktsiad kuni 50%, teises kuni 25% ja kolmandas puudusid aktsiad täielikult. Areng toimus 2010. aastal, mil fondidel tekkis esmakordselt võimalus investeerida aktsiatesse kuni 75% ulatuses. 2019. aastal tehti järgmine samm, kus lõpuks lubati kogu vara aktsiatesse paigutada. Nii sisaldavad isegi konservatiivsemad fondid võlakirjade kõrval aktsiaid. Just antud muudatus tekitas võimaluse teenida senisest paremat tootlust varasemast väiksemate tasudega.

 

Mida teha turvalisema tuleviku saavutamiseks?

 

Vaadates Eesti pensionäride tänast seisu, rahvastiku demograafilist hetkeolukorda ja tulevikuprognoosi on selge, et praegusel kursil jätkates ei jõua Eesti pensionärid iseenesest Euroopa keskmisele järgi. Madal sündimus ja tõusvad sotsiaalsed kulutused kujundavad meie tänaste noorte ja tulevaste pensionäride elujärku. II samba reformijate sõnad, et lastest võiksid saada pensionisambad, tundub moraalselt vale, eriti arvestades, kui paljud meie inimesed juba praegu majanduslikku ebakindlust tunnevad. Lahendus on parem valmistumine.

Rahandusministeeriumi andmed näitavad, et kõige madalamat pensioni hakkavad saama enne 1983. aastat sündinud inimesed, kes ei liitunud II sambaga. Sama kehtib sambast lahkunute kohta - sarnase profiili ehk sissetuleku, vanuse ja tööstaaži korral on II sambast raha väljavõtnud inimeste pensionid madalamad võrreldes nendega, kes jätkavad II sambas kogumist. Ühelt poolt loodeti, et need, kes sambast lahkusid investeerivad ja koguvad ise tulevikuks, kuid nüüdseks on selge, et paljudel läks raha siiski tarbimisse.

II ja I samba kõrval on võimalik valida lisaks ka vabatahtlik kogumispension, mida riik soodustab tulumaksuvabastusega. Need, kes paigutavad III sambasse 15% oma palgast, tagavad endale piisavalt varakult alustades keskmiselt 30% palgast pensionilisana. Tegelikkuses aga valmistuvad nii veel vähesed. Sambasse paigutatakse keskmiselt vaid 3% palgast, mis annab umbes 6% töötasust pensionina juurde. Kusjuures sedagi kogub vaid 20% tööealistest.

 

Kauaoodatud muudatus

 

Olukorra lahendamiseks antakse inimestele 1. jaanuarist 2024 võimalus suurendada oma tulevast panust II sambasse. See tähendab, et aastast 2025 saavad inimesed tõsta lisaks tänasele 2% brutopalgast oma pensionimakset kas 4% või 6%-ni. Riigipoolne, 4% lisanduv osa seejuures ei muutu. Maksed arvestatakse brutopalgast ehk II sambasse minev summalt tulumaksu ei võeta. Tegemist on märgilise sammuga, mis annab inimestele rohkem võimalusi oma tuleviku kindlustamiseks. Just II samba osatähtsuse suurendamine on ka loogiline, sest esiteks on selle eelisteks suur hõlmatus ja teiseks küllaltki lai toodete valik.

Kui palju mõjutab maksete tõstmine isiku pensionit, sõltub juba tema palgast, selle kasvust, valitud makse määrast ja maksete perioodi pikkusest. Loomulikult ka teenitud tootlusest. Seadusemuudatuse eelnõus toodi näiteks 1500 eurost kuupalka teeniv inimene, kelle pension ilma muudatuseta moodustaks ligi 40% praegusest palgast. Määra tõstmisel 6% peale moodustaks tema pension (I ja II sammas) juba pea 50% palgast.

Vaadates meie demograafiat ei jää antud muudatus kindlasti viimaseks ning meeldiv on näha, et me tegeleme rahvastiku vananemisest tekkivate probleemidega. Mida rohkem võimalusi inimestele pakutakse oma tuleviku kindlustamiseks, seda suurem on ka tõenäosus, et järgmiste põlvede pensionärid saavad kutsuda vanaduspõlve kuldseteks aastateks.