Märtsipäike on mulle kui erapäike. Tema tõusmised ajasid mind hommikuti üles ja õhtused loojangud panid unele. Kindlasti kuulus ta ka samas teistele, kuid sellest ei teadnud ma sel kevadel eriti midagi, sest kogu kevad tundus mulle kuuluvat.

Laupäevane ärkamine koos päikesega oli nii teiste laupäevaste ärkamiste moodi. Selles oli kõik olemas, vaid keskmise pikkusega kevadine jalutuskäik oli varajasel tunnil tegemata. Jalutama ma läksingi.

Väikses Udukülas kasvas metsaveerel üksik kuusk. Tema latv oli kunagi murdunud ja mitu aastat seisis ladvas viupesa. Viupesa varises ühel kenal päeval alla, aga ikkagi tahtsin seda puud vaatama minna.

Üleval oksa peal istus suur kaklane - kassikakk. Istet võtsin minagi, kuigi mitte oksa peal. Kaku kollane kõhualune oli suunatud vaatava päikse poole. Linnu pea liikus ringi vaadates siia ja sinna. Pooltunnikese möödudes vahetas kakk asukohta ja võttis istet järgmise oksa peal: jälle näoga päikse poole oli. Selline liikumine kordus kolme tunni jooksul veel kolm korda.

Sama päike soojendas ju ka mind, kes ma istusin puu all, kuid minust rohkem liikus nupukas kakk.

Lõuna paiku lendas kakk minema. Ju siis sai tal isu päikesest täis nagu ka minul puu all.

Mai, 1990.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta