Riigikogus on töös Isamaa fraktsiooni esitatud laulu- ja tantsupeo seaduse eelnõu number 598 SE. Siiani on pidusid peetud ühiskondliku kokkuleppe järgi. Nüüd tahetakse tavad ja kokkulepped seadusesse kirjutada.

Laulu- ja tantsupeo seaduse eelnõu algne versioon määrab, keda tohib esinema lubada. Eelnõust leiab ka sätte, et peole luuakse ligipääs ka erivajadustega inimestele. Jääb lahtiseks, kas mõeldakse pealtvaatajaid, esinejaid või kõiki kokku. 

Minu meelest ei peaks vähemalt esinejaid seadusega piirama, sest sellised normid ja piirangud takistavad etenduskunste. Kui panna kirja, kellel on õigus esineda, siis saab kõrvale jätta uusi algatusi ja tõrjuda inimesi lihtsalt sellepärast, et nad ei vasta seadusekirjutaja või korraldaja kujutlusele "õigest esinejast".

Viimase laulupeo ettevalmistamise ajal nägime, kuidas viipekoori tõrjuti ja sageli lausa halvustati, kuna mõte viipekeelest kui laulukeelest tundus harjumatu. Viiplejad räägivad ja laulavad viipekeeles - nende soov osaleda vähemalt ettelaulmisel pole erikohtlemise otsimine. 

Lätlased lähenesid viiplejate teemale laulupeol teisiti – nemad kutsusid viipekoori esinema. Maailm ei kukkunud kokku, kultuur võitis ja pidu oli väga ülev.

Kui seadus hakkab määrama, kes tohib osaleda, siis hakatakse tõenäoliselt muutusi vältima, sest loodud piirides püsimine on lihtsam. Ometi me ei tea, mida uut ja ägedat järgmisel korral välja mõeldakse.

Seaduse loodud piirangute tõttu võib mõni suurepärane algatus sündimata jääda või mõni grupp inimesi saada diskrimineeritud. Lõpuks jääb kaotajaks kultuur. 

Areng ei ole oht, vaid iga elujõulise kultuuri loomulik osa. Laulu- ja tantsupidu saab areneda ka nii, et esinejate kohta piiranguid kirja ei panda. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta