Põlva Jahiseltsi endine maja Mammastes tehti kunagi ilusti korda. Kunagi oli see olnud koduks vallavalitsusele. Kord ajasin igavust endast eemale ja läksin jahimeestele külla.

Lõksujäänud hiir võeti just hiirelõksust välja ja visati lumehange.

Minut hiljem aknast välja vaadates oli lumehanges kirjusuleline pasknäär ja hiirt hetk hiljem enam mitte. Kiire lind oli võtnud oma ja lahkus hiir nokas.

Jahimeeste maja rääkis mitmest külalisest kaua aega. Üheks külaliseks oli siis kirju pasknäär ja teine oli pasknääri loo kirjapaneja.

Talvise igavuse asemel leitud taibuka ja kiire linnu lugu oligi selle päeva lugu, mis maja eest lumehangest leitud. Ilma minuta oleks jäänud kiire taibuga lind märkamata ja jahimeeste maja oleks jäänud ilma loota. Ja küllatulnud lugude otsija oligi õigel ajal õiges kohas ehk jahiseltsi majas ja aknaruudu taga.

Loo moraali polegi vaja siinkohal pikalt kirja panna. Seda võib teha igaüks minu asemel ja siis ise tunda kui hea on olla õigel ajal õiges kohas, seda nii küllaminejana kui ka lugude jahimehena.
 

Mammaste, 1997.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks